Persoon: Markus Laanoja
Persoon: Markus Laanoja
2. juuni 2023
Grete Isabel Huik
Seekordses persooniloos saame lähemalt tuttavaks Väitlusseltsi arutleva hariduse ja rahvusvahelise koostöö suundade juhi Markus Laanojaga. Uurime, kuidas Markus enda jaoks väitluse leidis, miks ta sellega tihedalt seotuks on jäänud ja millega ta praegu EVSis tegeleb. Muu hulgas meenutab Markus vaat et hullumeelset reisi 2019. aasta väitluse MM-ile.
Millal puutusid esimest korda väitlusega kokku ja mis mälestused Sul sellest on?
Väitlema sattusin esimest korda 8. klassis, kui läksin koos ühe sõbraga Miina Härma Gümnaasiumi väitlusklubisse. Esimestest kohtumistest mäletan põhiliselt seda, et kõik käis kuidagi jube ruttu – olime vist ühe korra väidelda jõudnud, kui juba hakati rääkima mingist START-nimelisest võistlusest. Utsitamise peale otsustasime seal osaleda, kusjuures suurim takistus oli vist tiiminime valimine. Kaasuse kirjutasime Wordi faili ja igavesti palju peavalu tekitas kõnelejate järjekorra paikasaamine. Aga võistlus ise oli väga tore!
Miks peaks väitlusega tegelema?
Ega ilmtingimata ei peagi – võib vabalt tegeleda näiteks lugemise või joonistamise või kalapüügiga. Minul on väga hea meel, et ma nimetet tegevuste kõrval (või asemel) väitluseni jõudsin, sest ma arvan, et mu elu oleks ilma selleta palju igavam. Esiteks leidsin ma väitluse kaudu väga ägeda kogukonna: minu endised suured rivaalid on nüüd hoopis minu suured sõbrad. Teiseks olen ma tänu väitlusele teadlikum maailmas toimuvast ja julgen oma arvamust avaldada, mis on küll vist igakülgselt kasulik oskus. Ja kolmandaks on väitlus minu arvates ka lihtsalt lõbus!
Mis roll on Sul kanda EVSis ja mida Väitlusselts Sinu jaoks tähendab?
EVSis töötan täna arutleva hariduse ja rahvusvahelise koostöö suundade juhina. Vastutan selle eest, et väitlusharidus jõuaks rohkemate koolide ning õpilasteni, ning hoian silma peal rahvusvahelistel projektidel, milles EVS juhtiva organisatsiooni või partnerina osaleb.
Praegu tähendab EVS minu jaoks kõige otsesemalt vist tööandjat, aga kui ma selle tasandi korraks kõrvale jätan, mõtlen ma EVSist kui ühest lahedast organisatsioonist, mida tänases ühiskonnas väga vaja on.
Räägi palun mõni tore või naljakas lugu, mis väitlusega seotud on.
Tagantjärele on kõige naljakam vist lugu sellest, kuidas me 2019. aastal väitlemise maailmameistrivõistlustele sõitsime. Üritus pidi algselt toimuma Sri Lankal, kuid liigutati ümber hoopis Taisse – et meil olid lennupiletid Colombosse juba ostetud, sai juba enne natuke hullumeelsena näiv reis veel ühe lisaetapi. Kohalesõit kestis vist kolm päeva? Tagasi tulles olid minul ja Jamesil ka ühepäevased peatused Sharjah’s ja Moskvas, kus me väga uljalt turistitasime, kuigi me kohalikest transpordisüsteemidest ülemäära hästi aru ei saanud… Tol hetkel oli terve seiklus natuke tüütu, aga praegu on tore tagasi mõelda!
Mis oli viimane teatrietendus, mida vaatasid ja teistelegi soovitaksid?
Mul on alati natuke piinlik sellistele küsimustele vastata, sest enda meelest käin ma teatris liiga vähe ja üldse on igasugune soovitamine minu arvates keeruline – esmalt oleks vaja teada, millist tüüpi teatrit inimene näha tahab. Viimase aja kogemustest tõstaksin ehk esile Vanemuise lavastuse “Sada grammi taevasina”, mis tõukub Artur Alliksaare elust ja loomingust. Õpikutaolise eluloodraama asemel, mida teatrisse minnes näha kartsin, keskendus lavastus peamiselt aga hoopis luuletaja vaimsuse tabamisele, olles mänguline, vaba ja kohati lausa totter.