ERR-i haridus-, teadus- ja kultuuridebatt oli miskit, mida Eesti poliitmaastikul pigem harva näeb – sõbralik, toetav ja viisakas. Ainsat kollast kaarti pidi Andres Kuusk näitama endale. Kahjuks ei saa öelda, et arutelu kvaliteet oleks väitluse rahuliku fooniga kaasa tulnud. Taas keskenduti liialt üldsõnalistele lubadustele elu paremaks muuta, seletamata, kuidas seda tehakse, kust leitakse raha ja miks just nende erakonna tee on see kõige õigem.

Eks väitluse formaat seab omad piirangud, kuid kindlasti oleks televaatajal lihtsam oma valimisotsust kujundada, kui ta kuuleks rohkem lahendusi ja vähem kirjeldusi. Viimasele viitavad saatejuhid ka ise, kuid kahjuks alles siis, kui ⅔ ajast on juba kulunud.

Võitjad: naised

Kristina Kallas, Liina Kersna, Piret Hartman on debati vältel läbivalt argumenteeritumad kui nende oponendid. Nad mitte ainult ei proovi programmidesse pandud kõlavaid jutupunkte selgelt välja öelda, vaid selgitavad oma väiteid, seostavad neid aruteluga ja pakuvad valdavalt tõestust, mis ka argumente toetavad.

Kaotajad: mehed

Ei saa öelda, et Lukas, Aab, Valge ja Õunapuu ei tahaks sisuliselt arutada, kuid harva arendavad nad omi mõtteid välja argumenteeritult. Lukas eksib kohati liialt pikalt Isamaa iibepoliitikasse. Aab ägab Mihhail Kõlvarti ja Mailis Repsi otsuste põhjendamise koorma all. Jaak Valge on kuskilt üles leidnud kunagise internetisensatsiooni “Jüri Ratase generaatori”, pakkudes nii ümaraid vastuseid, et hakka või uskuma, et EKRE-l haridusprogrammi polegi. Tauno Õunapuu jääb või jätab end ise debatist justkui kõrvale – ta saab konkurentsitult kõige vähem sõna (7 minutit ja 11 sekundit) ja needki sõnavõtud on pigem lakoonilised, pakkumata aruteludesse uut fookust.

Parim argumenteerija: Kristina Kallas

Kristina Kallas oli väitluse kõige parem argumenteerija. Seda nii oma erakonna ideede arendamisel kui ka oponentidele vastamisel. Selleks, et hästi argumenteerida, tuleb oma oponenti kuulata, et talle vastata, mitte oodata oma hetke rääkida. Kallas teeb seda pea iga käsitletud teema puhul. Säravaim näide on siinkohal Kristina Kallase laseteaedade rahastuse murekohtade analüüs, mis juhib debatti mõtlema sellele, et kõike võib lubada, aga nende lubaduste elluviimiseks on ka raha vaja. Hartman ja Kersna ei jää palju alla, kuid pole kogu väitluse vältel erinevalt Kallasest kõrgel tasemel.

Suurim jutupaunik: Tõnis Lukas

Tõnis Lukas saab debati vältel kõige rohkem sõna (12 minutit ja 57 sekundit). Pool sellest ajast on täpne, konkreetne ja huvitav: kõrghariduse suurem rakenduslikkus, täpne arusaam eestikeelsele õppele ülemineku toimimisest, õpetajate autoriteedi tõstmine. Samal ajal kulub teist sama palju aega tühjadele loosungitele nagu “Haridus on investeering tulevikku!”, pakkumata sisulisemat panust, kuidas me seda investeeringut rahastama peaks.

Julgeim visionäär: Piret Hartman

Piret Hartman sõnastas kõige selgemalt, kuidas peaks õpetajate palgatõusuks raha leidma. Lihtsalt ja konkreetselt – selleks on kolm maksu. Valija otsustab, kas see on õige tee, kuid Hartmani selge ja julge vastus küsimusele, kuidas SDE lubatut ellu hakkaks rakendama, oli sõõm värsket õhku, mida saade vajas ja millele oleks võinud rohkem keskenduda. Kiitust väärib ka Hartmani konkreetsus, sest saades sõna neljandiku võrra vähem (9 minutit ja 27 sekundit) kui Tõnis Lukas, pakkus ta väitlusesse vähemalt samas mahus sisu.

Tugevaim ettevalmistus: Liina Kersna

Liina Kersna tundus olevat debati mõttes kõige paremini ette valmistunud, sest suutis pea igas sõnavõtus pakkuda statistikat, uuringuid või konkreetseid näiteid oma ideede toetamiseks. Kohati jäi tõestuse ja väidete seos küll arusaamatuks, kuid oli näha, et Kersna näol ei ole tegemist mitte ainult valdkonnale pühendunud poliitikuga, vaid eksperdiga, kes teab ja tunneb hariduse-, teaduse- ja kultuurielu probleemide nüansse.

Vastamata küsimused

Miks valisid debati moderaatorid suunata väitlust selliselt, et väitlejatel ei tekkinud kordagi võimalust vastata, kuidas kavatsevad nende erakonnad lahendada koolis epideemilisi mõõtmeid võtvaid vaimse tervise muresid? Kas kunagi õnnestuks pidada kultuuridebatti, mis ei ole tüütu, aga kohustuslik 15 minutit haridusväitluse lõpus?

Artikkel ilmus EPL-is.