Lauri Varik, ERR

Neile seitsmele Tartu poliitikule oli see juba mitmes kord koos väidelda. Seisukohad, märksõnad ja näited, mida väitlusest väitlusesse toodi, kordusid. Näiteks Loone Ots mainis ikka ära Annelinna ja vanurid, Tõnis Lukas laululava piirkonna nukra seisu, Jaan Toots tasuta lasteaiatasu tähtsuse, Kristina Kallas ambitsioonide ja suurte eesmärkide vajalikkuse, Johanna Maria Tõugu elukeskkonna hoidmise, Lemmit Kaplinski praeguse volikogu esimehena koostöö olulisuse Tartu juhtimisel ja Urmas Klaas pidi kiitma seniseid saavutusi.

Kui on seitse rääkijat ja aega 1,5 tundi, siis on selge, et väga põhjalikuks minna ei saa ja seisukohad tuleb püüda lühidalt ära selgitada. Häda aga on selles, et poliitikute suur aur kulub praeguse olukorra kirjeldusele ja puuduste väljatoomisele, kuid lahendused jäävad rääkimata või on siis ebamäärased.

Kuna kõige teravam ja eristuvam küsimus on Tartus südalinna kultuurikeskus ehk SüKu, siis sellele kulus ka saates kõige enam ruumi ja muidu rahulikult kulgenud väitlus sai siis ka hoogu. Siin on selgelt eristunud praegusesse koalitsiooni kuuluvad Reformierakond ja SDE, mis soovivad hoone kesklinna parki ehitada, väiksemas mahus on sellega nõus ka Isamaa.

Teised parteid kultuurimaja vastu ei ole, kuid sooviksid seda näha mujal (kas neisse kohtadesse ka saaks, see saatest ei selgunud) ja väiksemas mahus. Küll jääb aga endiselt üles küsimus, kas see maja on tegelikult järgmise nelja aasta Tartu tähtsaim küsimus.

Suur-Tartu ja transpordi teemaga korrati üle senised mured (koostöö ümberkaudsete valdadega vajalik, valglinnastumine probleem, bussiliinid ei toimi, jalakäijate ja ratturid üksteisel jalus jne.), aga peale tuntud tegusõnade "peab" ja "tuleb" täpsemaid lahendusi ei kuulnud. Sama oli ka igihalja ühenduste teemaga, kuidas Tartust kiiremini maailma saada ja mujalt omakorda Tartusse. See, et ülikoolid ja kõrgkoolid on Tartule olulised, sai samuti taas üle korratud.

Üldiselt kujunes välja nii, et praegu Tartu linna vedavad Urmas Klaas ja Lemmit Kaplinski võtsid praegust linna kurssi kaitsva ja kiitva positsiooni ja ülejäänud pidid loomulikult seda kritiseerima. Selles osas haaras kohe saate alguses initsiatiivi ja hoidis seda terve saate hoogsalt Kristina Kallas, kes suutis kiirelt, aga ka läbimõeldult rääkida.

Tõnis Lukas kogenud poliitikuna pidanuks teadma, et televisioonis pikkadesse heietustesse ei saa laskuda, nii et saatejuhid pidid teda korduvalt katkestama. Jaan Toots paistis silma teiste kiitmise ja kurtmisega, kuidas saatejuhid talle sobivat küsimust ei esitanud.

Loone Ots jäi veidi varju, kuigi tema mõtted ja ettepanekud eristusid teistest ja EKRE põhimõtted said ka üle korratud. Johanna Maria Tõugu eristus ka oma mõtete ja seisukohtadega, aga täpsemad lahendused jäid ikkagi ebamääraseks.

Urmas Klaas prohmakaid ei teinud, hoidis rahulikku joont, kordas Tartu saavutusi ja selgitas, miks asjad seni nii on läinud. Lemmit Kaplinski võinuks julgemalt eristuda ja julgeda Reformierakonda ka kritiseerida, aga ju see oleks sotsidele Tartus ohtlik tee.

Kokkuvõttes oli viisakas väitlus. Kas valimiste järel jätkab senine koalitsioon Reformierakonna juhtimisel või suudavad teised jõud olukorda muuta, see selgub pühapäeva hilisõhtul.

Kai Klandorf, Eesti Väitlusselts

Valimisväitluse avaringis sai iga erakond oma platvormist lähtudes lühidalt vastata neile püstitatud küsimustele. Sellises ristküsitluse vormis on vägagi keeruline kiirelt, lühidalt ja selgelt vastata. Kõige paremini sai selle ülesandega hakkama Kristina Kallas, kes oli vastustes enim argumenteeritud.

Teemadest arutati esmalt Suur-Tartu idee üle. Üldiselt nõustuti, et haldusreformi tuleb jätkata ja linnapiire suurendada. Küsimus, kuidas seda teha, tekitas see-eest eriarvamusi. Praegune linnapea Urmas Klaas kirjeldas juba toimivat koostööd ning linnapiiride laienemist loomuliku ja paratamatu protsessina. Kallas viitas probleemidele hariduse ja transpordi näol, millega linnapiiri liigutamisel tuleks tegeleda. Loone Ots tõi sisse naabervaldade ja sealsete elanike ääremaastumise hirmu.

Kui teemaks tuli südalinna kultuurikeskus (SüKu), sai esimesena sõna Tõnis Lukas, kes proovis leida keskteed, kuid püüdlus eri huve esindada ja vastandumist vähendada ei pakkunud piisavalt selgust ega konkreetsust.

Ehitusega kaasnevaid probleemkohti tõi taas kõige selgemalt välja Kristina Kallas, kes rõhus vähesele arutelule SüKu planeerimisel. Huvitava idee kolida SüKu Annelinna ja suurendada seeläbi liikuvust kahe emajõe kalda vahel lisas Ots. Kõige romantilisema pildi SüKu-st kui kohast, kus tudengid aega saavad veeta, maalis Lemmit Kaplinski, kes kaitses koos Klaasiga SüKu ehitust praegu planeeritud kujul ja kohas.

Liikluse teemal juhtis Kallas tähelepanu väheambitsioonikale rattastrateegiale, Lukas hirmule "jalakäijaid küttivate" tõukeratturite ees. Ots lisas, et inimeste liikumist tuleks täiendada kodu ja töökohta otse ühendavate bussidega, mis ei peaks läbima kesklinna. Debatt jõudis ka lennuliikluse ning ühendusteni Riia ja Tallinnaga. Olgu need teemad kui põnevad tahes, pole need kohaliku omavalitsuse otsustuspädevuses.

Debati viimaseks teemaks oli haridus. Reformierakond tahab enam koostööd idusektoriga, Isamaa soovib maksta stipendiume, et noored jääks linna õppima. Üksmeelselt leiti, et rahvusülikooli käekäik on Tartule oluline ja linn peaks sellesse panustama. Kuidas linnavolikogu saab ja suudab riikliku ülikooli populaarsust tõsta, jäi ajapuudusel natuke ebaselgeks.

Üsnagi selge ja veenva esitluse tegi Ots, olles sisukas, konkreetne ja viisakas. Oluliste teemade tõstatamisega tegi head tööd Johanna-Maria Tõugu. Siiski jäid tema seisukohad kohati pinnapealseks, hüüdlause tasemele.

Jaan Toots juhtis tähelepanu paljudele probleemidele, kuid jäi lahenduste pakkumisel kidakeelseks. Lukas väljendas oma seisukohti vastupidi pikalt, aga mitte alati hästi põhjendatult. Mitmed mõtted jäid poolikuks, sest saatejuhid pidid pikaleveninud sõnavõtu ajapuudusel katkestama.

Debatis tegi parima töö Kallas ning ka oponendid viitasid oma seisukohtades enim tema öeldule. Hea esituse tegi ka Klaas, kes ei hiilanud ühegi konkreetse mõttega, aga oli üldjoontes piisavalt sisukas ja pakkus mõnusaid muhelemishetki, lubades muuhulgas linna rajada koerte pissiposte.

Kokkuvõttes oli debatt tempokas, sisukas ja nauditav, sest osalejad jäid viisakaks ja väljendasid paaril korral koguni teineteise suhtes toetust.

Catlyn Kirna, Tallinna ülikool

Tartu debati kõige positiivsem aspekt oli see, et peaaegu kõik osalejad tundsid huvi eelkõige Tartu, mitte oma erakonna vastu, oli tehtud ka oma kodutöö.

Käidi läbi mitmed erinevad huvitavad teemad, kuigi aeg oli piiratud ja mõned mõtted jäid poolikuks. Näiteks oleks võinud rohkem arutada Tartu nõrga ühistranspordi üle ja seda ei saanudki teada, et mis kell lapsed siis kooli peaks minema.

Kõige tugevam esineja oli Kristina Kallas, kel oli kaasas faktid ja selged ideed, mitmed teised läksid tema mõtetega kaasa. Teine äärmus oli Johanna-Maria Tõugu, kes peamiselt rääkis roheliste üldiseid ideid ja Tartu-kesksed küsimused jäid tihti vastamata.

Debatt oli üldiselt positiivne, kuigi oli palju erimeelsusi, oli diskussioon asjalik ja mõtted peamiselt selged, tekkisid ka potentsiaalsed koostöökohad. Lootus on, et ehk sünnib ka huvitav koalitsioon.

Artikkel ilmus ERR-i portaalis.