Vilistlase lugu: Meeli Mullari

Vilistlase lugu: Meeli Mullari 21. juuni 2021 Maarja Pärn Olen Meeli ja lühidalt öeldes olen teadlane biokeemia valdkonnas ja mu teadustöö tegeleb RNAd siduvate valkudega. Väitlusega tegelesin keskkoolis ja baka ajal, oleks ka edasi väidelnud, aga Kopenhaagenis ei olnud hetkel kui ma seal magistrisse läksin tudengite väitlusklubi. Millega praegu tegeled? Hetkel tegelen teadusega Kopenhaageni Ülikoolis. Lõpetasin siin doktorantuuri biokeemia erialal ja mu teadustöö tegeleb RNAd siduvate valkudega. Need on valgud, mis môjutavad tugevalt geeni ekspressiooni ja seega on nad väga olulised rakkude normaalseks toimimiseks. On mitmeid näiteid, kus nende valkude vigane toimimine on viinud raskete haigusteni. Hiljuti arendasin välja meetodi, mis võimaldab uurida nende valkude toimimist erinevate neurodegeneratiivsete haiguste puhul ja uurin ise nende osalust Huntingtoni haiguse juures. Kuidas/kas väitlemine on su elu mõjutanud? Väitlus on mu elu palju mõjutanud. Minu jaoks oli huvitav väidelda erinevatel teemadel, millega ma muidu ehk polekski eriti kokku puutunud, seega oli väitlus minu jaoks väga silmaringi laiendav. Praktilise poole pealt on oluline olnud ka oskus oma mõtteid struktureerida ja neid selgelt esitada – teaduse puhul on oluline osata oma väga spetsiifilist uurimistööd arusaadavalt ja veenvalt esitada. Kõige olulisemaks pean ma aga seda, et väitlus arendas tohutult mu allikakriitilisust ja ka kriitilisust enda mõtete ja arusaamade osas. Oskus oma kujunenud arvamuste ja arusaamade tagamaid analüüsida (ja hinnata kas neil on faktiline alus) on olnud hindamatu väärtusega nii tööl kui eraelus. Räägi üks lõbus lugu seoses väitlemisega. Aasta oli kuskil 2008 kanti ja "bail out" oli sel hetkel kuumim väitlusteema üldse. Lugu ise juhtus Bremen Openil ühes viimastest eelvoorudest (kokku oli seitse eelvooru) ja väitlusteema oli midagi taolist, et suurperede liikmed peaksid organisiirdamisel eelisjärjekorras olema. Ma ei hakka hinnanguid andma, kas see on hea teema või mitte, aga sellel turniiril oli see lausa neljas pereväärtuste teema ja ausalt öeldes oli mul ja mu tiimikaaslasel nendest teemadest juba kopp ees. Olime esimene valitsus ja otsustasime, et saab mis saab, aga pereväärtuste teemal meie rohkem väidelda ei kavatse ja tegime oravat (disclaimer – üldiselt ma ei poolda orava tegemist, aga kardetavasti oleks me ühe turniiri jooksul neljandat pereväärtuste teemat väideldes lihtsalt igavusse surnud). Selgitasime siis esimeses kõnes, et selles väitluses mõistame suurperesid kui suurkorporatsioone ja organisiirdamist kui bail out'i ja väitlesime hoopis bail out'i teemal. Me arvasime, et ega kellelgi selle vastu nii väga midagi ei ole, sest kõik on seda teemat niikuinii viimase aasta jooksul umbes 10 korda väidelnud ja argumendid tagataskus olemas. Seda oli ka näha, sest väitlus kulges päris ilusti ja peaaegu terve ruum pääses järjekordsest pereväärtuste väitlusest. Viimaseks me siiski ei jäänud, sest teine valitsus otsustas meile mitte just eriti varjatult nuga anda ja pereväärtuste juurde naasta. Teine opositsioon oli aga väga tubli ja kuidagi õnnestus neil lausa mõlemal teemal korraga väidelda.