Persoon: Marta Pulk

Foto: Sigrid Kuusk

Marta on filmirežissöör, kes valmistub hetkel uue dokumentaalfilmi väljatulekuks, lõpetab EVSile õppevideote tegemist, õpib Tartu Ülikoolis esimesel kursusel psühholoogiat ning ehitab elukaaslasega kodu. Kes teeb, see jõuab!



Kes sa oled? 

Olen Marta, olen filmirežissöör, Sütevaka vilistlane ja kunagine väitleja.


 Millega praegu tegeled? 

Valmistun uue dokumentaalfilmi väljatulekuks, lõpetan EVSile õppevideote tegemist, õpin Tartu Ülikoolis esimesel kursusel psühholoogiat, ehitan elukaaslasega kodu.

 

Milline oli su viimane parim eduelamus/projekt, mida soovid jagada?

Tööalaselt hiigelsuure rahvusvahelise dokumentaalfilmi algatamine ja tootmine, mille pealkiri on inglise keeles Tell Me, eesti keeles "Räägi ära". Filmi tegemiseks kogusime anonüümseid häälsõnumeid inimeste kodusest vangistusest koroonapandeemia esimese laine ajal, mil tulevik oli teadmata, olevik hämmastav ning arusaamatu ühekorraga. Tegu on seni eesti kõige rahvusvahelisema filmiprojektiga, kus kuuleb hääli Eestist USAni, Hiinast Kolumbiani, Kosovost Kanadani ning milles osales üle 20 filmitegija üle maailma. Film esilinastub oktoobri lõpus Tšehhis ning Eestis näeb seda esimest korda PÖFFi ajal. Hea film tuli, oli ka kõige raskem produktsiooniprotsess, mida kunagi kogenud olen. Aga lõpptulemus on puhas poeesia.

 

Kas/kuidas on väitlemine su elu mõjutanud?

Väitlemine õpetas mind vaatama asjades alati mitut külge, otsima erinevaid perspektiive ja mitte jääma ühe seisukoha peale enesekindlalt istuma. Väitlemine õpetas mind jalgadel kiiresti mõtlema ja end arusaadavalt väljendama. Argumenteerima muidugi ka. Kui ma väitlemise ära lõpetasin ja hakkasin liikuma hoopis teistes ringkondades, kogesin tihti ka hinnagut et Marta tahab ju lihtsalt vaielda. Aga kui tulin hiljuti EVSile õppevideosid tegema ja seisin üle 10 aasta jälle toas, mis oli täis väitlejaid, tabas mind järsku äratundmine, et aa, see on see koht, asjaajamine ja suhtlemisviis, mis on ka minule nii loomulik. Kus arutlemine ei ole mitte tüütu, vaid väärtuslik. See tuletas jälle meelde, kui palju olen ise väitlusest läbi kasvanud ja kui palju see mind tegelikult kujundanud on. Kõik need oskused on ju universaalsed nii elus kui kunstis. Tinglikult öeldes - oma dramaturgia, loo jutustamine on ju väitluseski, samamoodi nagu film on tihti sisuliselt argumenteerimine, lihtsalt teiste vahenditega.

 

Mida sa soovitaksid oma 15aastasele minale?

Sama, mida 33-sele: võta rahulikult.

 

Räägi üks lõbus lugu seoses väitlemisega.

Väitlemine 2000datel nägi vahel välja ka nii, et mu võistkonnakaaslane rebis Pärnu Linnaraamatukogus National Geographicust välja pildilehekülje, mis näitas rehvimägede põletamist, et seda siis keskkonnateemalises väitluses tõestusmaterjalina näidata. Smuugeldas selle hõlma all välja, ise hirmus närvis. Ilusad ajad.