Persoon: Marko Lepik

Marko Lepik on koolitaja, kõneleja ja konsultant, aga ka endine väitleja, väitlusentusiast ja üks eesti ülikoolide väitlusliikumise asutaja. Kuidas meenutab ta Väitlusseltsi esimest, 1994. aastal Väätsal toimunud Suveakadeemiat ja milline toonane väitlusmaastik üldse välja nägi, saab lugeda persooniloost!

Millega igapäevaselt leiva lauale toote? 

Tegutsen nüüdseks koolitaja, kõneleja ja konsultandina, toetades organisatsioone kaasaegsete, inimkesksete liidrioskuste ja mõtteviisi juurutamisel. See kätkeb endas nii enese- kui ka stressijuhtimist aga ka emotsionaalset kirjaoskust tiimides ja näiteks coach’ivat juhtimist.

Üks mu seniseid lemmikuid koolitusraamistikke, mida organisatsioonide väljakutsete lahendamiseks kasutan, loodi Google’is koostöös Stanfordi Ülikooli psühholoogidega. See kannab nime SIY ning keskendub juhtimisoskuste ja koostöö tugevdamisele, muuhulgas läbi teadliku suhtluse ja eneseteadlikkuse ning empaatia ja osavõtlikkuse arendamise, tuginedes nii palju kui võimalik kaasaegse neuroteaduse ja psühholoogia leidudele.

Millist rolli on väitlus ja Väitlusselts teie elus mänginud? Kas mingil kujul mängib siiani?

Olen sellele omajagu mõelnud. Ja kuigi selle numbri sõnastamine kõlab naljaga pooleks veidi õõvastav, siis 30 aastaga olen leidnud sellele kaks vastandlikku vastust. Omamoodi poolt- ja vastuargumendid. Sic! Julgen arvata, et sportlikust väitlusest tulenev oskus püstijalu rääkides samal ajal struktureeritult, loominguliselt ja argumenteeritult mõelda, on olnud mu praeguse tegevusvaldkonna arendamiseks üks mitmest tähtsast sambast. Olen naernud, et aega võttis, aga asja sai – nüüd teen keskkoolis alustatut ringiga tagasi elukutsena. Otseselt ei väitle, aga kõnelen. Oskusliku lobisemise eest makstakse nüüd palka.

Teisalt märkasin aastate jooksul, et võibolla sportlik väitlus võimendas osades meist vaikimisi vastandumise joont. Vahel on tundunud, et mõni seltsist välja kasvanud inimene on hakanud seltskonnas põhimõtteliselt kõigele vastu vaidlema, argumente otsima, kuigi olukord on vajanud hoopis vaikides ärakuulamist, mõistmise väljendamist või isegi empaatilist toetust. Võistlev dialektiline viis asjade tuuma või tõeni jõudmiseks ei ole tegelikult ainus ega alati kohane. Seega väitlejate kohatine kerge üleväärsuskompleks, mis vähemalt varem tundus vahel päris asi, ei pruugi igas olukorras õigustatud olla.

Mingi hetk hakkasin mõlgutama ka mõtet, et kas võib olla, et väitlus õpetas mind teravaks ihuma kahe teraga mõõga ühte poolt. Ei õpetanud aga mitte alati alandlikkust, viisakust ja empaatiat. Kaotama küll õpetas, aga kas ka suuremeelselt ja kummardusega? Meie formaatides ei ole tõeni viivat dünaamikat - “jah, sul on õigus, sa võitsid selle argumendi, muudan meelt”. Seda olen rohkem õppinud näiteks akadeemiast, võitluskunstist või aastaid Aasias toimetamisest ja õppimisest. Iseasi, kas väitlus pidanuks seda tegema. Aga võibolla mingi rohkem läbi koostöös heade argumentide vaagimise tõeni jõudmisele ja vähem võitmisele suunatud formaat võiks?

Omakorda on iseasi, kas väitlus tekitas inimestes sunni kõige ja kõigiga vaidlemist nautida või hoopis tõmbas ligi inimesi, kellele see nagunii omane oli ja pakkus nende talendile hoopis kultuurse väljenduskanali. Igatahes olen õppinud pärast väitluse soikujäämist veidi rohkem vait olema ja veidi rohkem kuulama, et teisest päriselt aru saada.

Peagi toimub taas väitlejate igasuvine suursündmus Suveakadeemia. Kuidas meenutate 1994. aastal toimunud EVSi esimest akadeemiat Väätsal – mida toona Suveakademias tehti, kes seal esinesid, millised mälestused sellest üritusest on?

Ma ei julge nimesid nimetama hakata. Mäletan küll rida osalenuid, kohtunikke ja juhendajaid nimeliselt, kuid nii on risk, et keegi tunneb end nii väljajäetuna. Samuti adun, et esimese laine Väätsa, Arbavere ja Mändjala laagrid hakkavad vaikselt üheks sulama. Võib öelda, et toonastest juhendajatest suurem osa jäi vist esialgu tegevaks. 1994. osalenud väitlejaist võibolla isegi pooled või enamad kadusid kas kohe või mõne aastaga pildist. Ja mõned üksikud meist jäid liikumisega pikemalt seotuks, osaledes üliõpilasklubide asutamises ja seltsi juhatuses või nõukogus.

Mälestusest rääkides meenub, et toona ei olnud väitluse siinne hea tava ja reeglid veel 100% välja kujunenud. Seega sai palju rohkem nalja tehtud ja alguses kasutatud niinimetatud Karl Popperi väitlusformaadi piire kombatud. Näiteks ristküsitlus, mida erinevates parlamentaarse väitluse formaatides enamasti ei tunta, oli vahel kõige rajum osa väitlusest üldse. Seda kasutasime kuni 1997. aastani, mil asutasime vahepealsetel aastatel seltsiga liitunutega koos esimese ülikooli astunute lainena Tartu ja Tallinna üliõpilaste väitlusklubid ja asusime juurutama esialgu ameerika parlamentaarset formaati, kust peagi liiguti järjest rohkemate inimeste maailmakatel käimisega omakorda briti formaadi juurde.

Ühest küljest oli ristküsitlus range formaalloogiline harjutus, mis võis anda väitluse võiduks tugevaid argumente. Teisalt pakkus see võimalust mängida enda, publiku ja oponendi huumorisoone ja stressitaluvusega. Näiteks toonaste tiimikaaslaste Erik Moora ja Triinu Priksiga (endine Vadi) armastasime pikkida teravate, kiirete ja konstruktiivsete küsimuste vahele: “Mis juhtuks, kui me teeksime siinsamas, kohe praegu, kahest tundmatust vedelikust pika-pika riidepuu?” Olenevalt oponendi tasakaalust sai kas palju nalja, jäime ise lolliks või jäi ainult loogikale keskenduval inimesel sellise zen-budismiga sarnaneva koan-mõistatuse peale mõte hetkeks seisma ja kaitse nõrgaks. Ja sealt avanes aken küsida mõni varjatud teravikuga strateegiliselt sihitud küsimus.

Parlamentaarses väitluses oleks see ilmselt nagunii eksitav ja kõneleja aega raiskav ja seega eos sobimatu küsimus. Popperis kulus aeg aga küsitleja enda eelarvest – ise tead, mida oma ajaga teed. Hiljem arenesime seltsina vist suunda, kus selline retooriline mitmekesisus kujunes järjest vähem heaks tooniks. Ja mõneti, mida raamistatumaks, “pintsakulikumaks” või logose-kesksemaks debatt muutus, seda kaugemale osad vanemad punki armastanud olijad väitlusest ka liikusid.

Triinu Priks, Erik Moora ja Marko Lepik 1995. aasta Arbavere laagris (Triinu Priksi erakogu).

Miks on väitlus oluline?

Seltsis kujunes vähemalt alguses välja kaks koolkonda või stiili, kus üks osa armastas rangemat, kuivemat, aga kuulikindlat argumendikesksust ja teine veidi paindlikumat, meelelahutuslikumat ja loomingulisemat retoorikat. Esteetiliselt esindasin ja eelistasin ma ise ilmselt osaliselt seda meelelahutuslikumat, võibolla sofistlikumat tiiba.

Samas on lõpuks muidugi ikkagi vankumatu struktuur üks mõjuritest, mis ka näiteks keskpärase kõneleja ärevust reguleerida ja esitust vähemalt hindele B rajal hoida aitab. Kasutan seda info organiseerimisel ja esitamisel sageli. Ilma karismata saab ka asja ajada, kuigi publikul on siis veidi hall ja igav olla. Ilma tugeva argumendita ja ainult karismaga aga lõpuks tõele väga ligi ja asja ajama ei pääse. Või vähemalt ei tohiks pääseda. Mõeldes muidugi USA ja eesti populistidele, võibolla ma siiski eksin… Idealist minus ütleb, et nii ei saa. Aga realist näeb, et saab ju küll.

Äkki peab seega seda enam pathosele rõhuvate veenmisvõtetega ja isegi demagoogia peensustega kursis olema. Ma arvan, et sellest stiilide lahknevusest oskab tagasivaatavalt hästi rääkida TLÜ õppejõud Katrin Aava, kes on selle dünaamika ise kohtuniku- ja juhendajarollis olles kenasti tükkideks võtnud.

Retoorilise naudingu ja esteetika mõttes võiks sihiks olla ethose, pathose ja logose tasakaal. Võin eksida, aga mingil hetkel tundus meil väitluses logos domineerivat. Jätan taas igaks juhuks nimed nimetamata, aga esimestelt turniiridelt meenuvad näiteks konkreetsed tütarlapsed, kelle taip ja argumendid olid vahedad nagu habemenuga, aga kes esitasid neid rahulikult paljajalu ja väikekodanlikke konventsioone taunivas riietuses. Mis oli põhimõtteline sotsiaalne statement.

Kui soovida intrigeerida, siis selles mõttes võiks isegi väita, et ülikonnas või kostüümis väitlemine on ebaaus, sest tõstab läbi teatud pakendi, tugevama õlajoone ja muu taolise pinnapealse, kõneleja subjektiivset veenvust või usaldusväärsust. Kas suudame aga kainelt vaagida argumenti, kui inimese kredibiilsus on meie subjektiivse maailmatunnetuse ja mingite pindmiste tunnuste järgi küsitav? Kas hipi argument on veenev? Aga kodutu oma? Aga kurja näoga Putini? Või varasemalt viha strateegilise toonina kasutanud Jordan Petersoni oma? Ja juba olemegi sisenenud kaasaegses maailmas oluliste eelarvamuste, kaasatuse, vastasseisude ja mõistmise maailma. See tundub tegelikult oluline teema.

Rääkige palun mõni tore väitluse või väitlejatega seotud lugu!

Lisaks meelelahutuslikele ristküsitlustele, kus vist saigi kõige rohkem nalja, meenub algsest Popperi formaadist detail, et kuigi teemad olid alati sõna-sõnalt ette fikseeritud, siis esimese kõneleja ülesanne oli defineerida teema mõisted ja vajadusel ka üksikud sõnad. Olin alati pigem seisukohal, et kui mõlemad tiimid defineerivad mingi täheühendi ehk sõna X alguses nt “orava” või “murutraktorina”, siis ei ole kohtunikul suurt õigust hinnata debatti lähtuvalt sellest, mida tema vabal ajal selle ühendi semiootilisest tähendusest arvab või mis teemal ta oodanuks, et väitlus kulgeb.

Kohtunikuna püüdsin ka ise hiljem alati lähtuda nii palju kui võimalik vaid sellest, mida väitlejad on konkreetses debatis öelnud. Mitte mida arvan ennast teadvat mõne väite tõesuse kohta – selle adresseerimine oli minu jaoks vähemalt toonases reeglistikus ideaalis oponendi ülesanne. Nii et taas huumoriga pooleks, olen avastanud, et mõne kohtuniku peale mõeldes on isegi 30 või 27 aastat hiljem kerge okas hinges, sest tundus, et ta tõi otsust motiveerides sisse uusi omapoolseid argumente või ümberlükkeid, millele vastasvõistkond isegi ei vihjanud. Tegelikult muidugi küpses ka tugev kohtunikukultuur täpselt samuti, aegamööda, nagu väitlemine ise. Ja lõpuks võib ju sõrmega flowchart’il täiuslikult argumendi järge ajada, aga veenvus, mõjusus ja karisma jäävad veidi subjektiivsemateks. Nagu maitsed, erinevad tõed ja teed nendeni.