Kuidas oma kogemusele väitlusseltsi võistlusväitluse suunajuhina tagasi vaatad?

Ma hüppasin vette täiesti tundmatus kohas, ainult teadmisega, et mulle meeldib asju korraldada ja ma olen süsteemne. Teadmata midagi sellest maailmast või sellest, mis mind tegelikult hakkab ees ootama. See oli kaks aastat väga suurt enesearengut, mis sai võimalikuks ainult tänu sellele, et Kristin on nii hea ja toetav boss, et ta lubas mul õppida, ta lubas mul eksida ja ta lubas mul kasvada. See aeg oli kindlasti väga keeruline, palju aega tuli veeta täiesti üksinda ja vahepeal tekkis tunne, nagu keegi teine ei töötakski selles asutuses, sest me olime palju kodus, oli koroona. Aga lõpuks, kui mul õnnestus inimestega tutvuda ja kohtuda, siis see töö läks ka ägedamaks, sest Väitlusselts on paljuski need inimesed, kes seal on. Need inimesed said mulle väga kalliks ja armsaks, kellega ma suhtlesin ja tööalaselt kokku puutusin. Mul on väga hea meel, et ma sain viibida nii meeldivas kollektiivis.

Mida pead oma suurimaks töövõiduks? 

Oma suurimaks töövõiduks pean ilmselt seda, kui sujuvalt ma suutsin korraldada Zoomi-turniire, sest see oli asi, mida ma polnud kunagi elus teinud ja isegi mitte mõelnud, et selline asi võiks eksisteerida. Pärast üht-kaht turniiri tuli see nagu une pealt! See on kindlasti väga äge uus oskus, mille ma sain. Ja teine asi, mille üle ma olen uhke, on mu teine Suveakadeemia ehk siis sel suvel toimunud akadeemia. Kõik jooksis väga plaanipäraselt ja mul on selle üle väga hea meel, et need kaks viimast aastat õpetasid mind nii, et ma sain oma viimase suure sündmuse korraldatud ja ära tuldud uhkusega.

Millega sa edaspidi tegeled? 

Hetkel ma töötan Rocca al Mare koolis raamatukoguhoidjana. Alustasin augustist ja hetkel tegelengi sellega, et panna kõik kooli jaoks valmis, et õpilased saaksid tulla õpikuid laenutama ja et meil oleks raamatukogus kõik hästi ja äge. Rocca al Mare kool on see, kus ma ise 12 aastat käisin, nii et läksin oma n-ö koju vilistlasena tagasi. Veel töötan endiselt ka Lottemaal, nii et kindlasti saab mind praegu ja ka tulevikus näha kandmas mõnda loomakostüümi ja rõõmsalt Reiu külas ringi kalpsamas.

Mida Väitlusseltsist tulevikuks kaasa võtad? 

Üks asi mida ma kaasa võtan on see, milline on üks argument. Kuna juba praegu pärast EVSist äratulekut olen ma väidelnud vabas vormis oma tuttavatega ja teinud neile selgeks, et kui nende argumendid ei ole sama tugevad kui minu omad, siis mina võidan selle väitluse. Siis mul on tunne, et ma olen midagi sellest õppinud, et ma seal töötasin. Ja teine asi, mis ma võtan kaasa, on see, et kui ei oska, siis proovi ja küll sa selgeks saad. See oli mu kahe aasta kõige suurem asi, mis ma tegin ja saigi selgeks! Ja saabki, kui inimesed su ümber on head ja toetavad ja kui sa oled vähegi mõtlev inimene, siis sa saad hakkama ükskõik millega.

Räägi mõni vahva lugu, mis on seltsiga seotud. 

Võin rääkida loo, kuidas ma sain tööle. Minu õde nägi kuulutust, saatis mulle, mina kirjutasin valmis motivatsioonikirja, tegin korda oma CV ja enda meelest saatsin need ära. Aga ma olin tol hetkel Lottemaal ja tegin seda kohalikust lauaarvutist. Pärast seda, kui olin oma tegevuse lõpetanud, e-maili saatnud, panin ma arvuti kinni. Kaks nädalat läks mööda ja ma hakkasin mõtlema, miks ma pole midagi tagasi kuulnud. Tavaliselt isegi kui sind ei võeta tööle, siis sulle saadetakse kiri, et kandidaate oli palju, aitäh et kandideerisid. Ja siis ma kirjutasin ise ja küsisin, et vabandage, ma pole midagi kuulnud, kas mind ei võetud tööle. Ja siis tuli välja, et ma olin pannud arvuti kinni niimoodi, et meili ei olnudki ära saatnud ja ma polnudki oma kandidatuuri üleüldse esitanud. Küll aga saatuse tahtel läks nii, et ma esitasin siiski oma CV ja motivatsioonikirja ning olenemata kõikidest asjaoludest võeti tööle just mind, inimest, kes saatis kaks nädalat hiljem ära oma kandideerimissoovi.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et need olid kaks väga vinget aastat mu elust, ma olen väga tänulik, et mind võeti vastu sinna kogukonda ilma, et mul oleks ühtegi teadmist väitlusest või sellest, et Väitlusselts on nii suur organisatsioon. Mul on hea meel, et mul oli võimalik teiega koos aega veeta, mul oli võimalik õppida ja ma natuke juba igatsen seda maailma.

Karoliine ülesanded võtavad üle Anette Andresoo võistlusväitluse suuna juhina ning Markus Laanoja arutleva hariduse juhina. 

Anette Andresoo: Eestis on tohutult väitluspotentsiaali, mille realiseerumisele tahan kaasa aidata

Oled värske EVSi võistlusväitluse suuna juht, mis Sind selles rollis ees ootab?

Igapäevaselt tegelen peamiselt erinevate väitlusürituste korraldamisega. Seega vastutan ürituste nagu Argument, Keskkoolide meistrivõistlused ja Suveakadeemia eduka toimumise eest.

Mida Sa ise uuest ametist kõige rohkem ootad?

Usun, et meil on Eestis tohutult väitluspotentsiaali, mille realiseerumisele tahan kaasa aidata. Väitlusüritused ja -võistlused on suurepärased vahendid, mille kaudu anda väitlushuvilistele ka viis, kuidas teadmisi praktikas realiseerida. Arvan, et töö Väitlusseltsis aitab mul aktiivselt arengule kaasa elada ja aidata inimesi, kes tahaksid oma argumenteerimisoskust järgmisele tasemele viia.

Millega Sa Väitlusseltsi väliselt tegeled?

Hetkel õpin Tartu Ülikoolis psühholoogiat ehk vaimne tervis ja selle teemadel end harimine on hetkel peale väitluse minu prioriteet. Lisaks olen suur raamatute ja lauamängude entusiast ehk kui on vaja end vahel välja lülitada, siis saan alati raamatu- ja mänguriiuli poole pöörduda.

Oled ise kogenud väitleja ja treenisid ka tänavust WSDC esindustiimi. Mida väitlus (ja Väitlusselts) sulle andnud on?

Arvan, et paari lausega on tohutult keeruline kirja panna, kui oluline on Väitlusselts minu sotsiaalses, professionaalses ja individuaalses arengus olnud. Loomulikult olen tänu väitlusele palju mõistlikum inimene, sest suudan paremini mõista maailmas toimuvat, arutleda argumenteeritult aktuaalsete teemade üle ja tuvastada analüütilisi puudujääke nii enda kui ka teiste väljaütlemistes. Lisaks olen saanud tohutult enesekindlust, et ka suurema rahvahulga ees sõna võtmine ei tundu enam nii hirmus. Ja loomulikult olen korralikult laiendanud enda sotsiaalsete tutvuste võrgustikku. Ükskõik, millise valdkonna teemadel oleks vaja abi või tuge, kindlasti on läbi väitluse tekkinud ikka keegi, kes on antud teema ekspert. Seega üle kõige meeldib mulle see, et väitlejatega koos viibides ei ole ma kunagi kõige targem inimene ruumis ja saan igapäevaselt ikka uusi asju õppida.

Markus Laanoja: võimalus kujundada arutleva hariduse käekäiku on väga põnev 

Mis Sind arutleva hariduse juhi rollis ees ootab?

Arutleva hariduse juhina hakkan vastutama selle eest, et väitlusharidus jõuaks võimalikult paljudesse Eesti nurkadesse, olgu see siis valikaine, huviringi või koolituse näol. Suhtlen õpetajate ning koolijuhtidega, et leida neile sobivaim lahendus, kuidas väitlus oma kooli tuua. Lisaks olen mina see inimene, kes proovib välja mõelda viise, kuidas muuta väitlus ning argumenteerimine tänapäeva haridussüsteemi lahutamatuks lüliks.

Mida Sa ise uuest ametist kõige enam ootad?

Minu arvates on arutleva hariduse suund Eesti Väitlusseltsi tegevuse erinevatest harudest kõige laiema ulatusega. Võimalus kujundada selle suuna edasist käekäiku on minu jaoks väga põnev.  

Millega Sa Väitlusseltsi väliselt tegeled?

Jätkan sel sügisel õpinguid Tartu Ülikoolis, kus õpin eesti kirjandust ning teatriteadust. Erialavalikust tulenevalt täidan oma vaba aega enamasti lugemise ning teatrikülastustega! Lisaks kulub osa mu ajast n-ö poolväitlusseltsivälistele tegevustele: juhendan väitlusklubisid Miina Härma Gümnaasiumis ja Hugo Treffneri Gümnaasiumis ning kuulun Tartu Ülikooli väitlusklubi juhatusse.

Oled ise kogenud väitleja ja treener, mida väitlus (ja Väitlusselts) sulle andnud on?

Erinevate elutähtsate oskuste kõrval, millest iga noor ja roheline väitleja esimesel klubikohtumisel põhjaliku ülevaate saab, on EVS andnud mulle veel ka hästi laheda sõprus- ja kogukonna.