Persoon: valitsev Eesti meister ja keskkoolide MM-tiimi treener Richard Käsper

Aprilli persooniloo keskmes on Richard Käsper, kes mullu võitis keskkoolide Eesti meistrivõistlused ning alles mõne nädala eest tuli koos Siim Ruuliga ka täiskasvanute seas Eesti meistriks. Lisaks säravale väitluskarjäärile paneb Richard end sel aastal proovile ka keskkoolide MM-tiimi treenerina. Miks on koolinoorte seas saavutatud võit talle täiskasvanute omast magusam, kuidas ta ise väitlusvormi hoiab, kes talle eeskujuks on ja mil viisil on ta vanu väitlejaid tagasi kõnesid pidama meelitanud, loe juba artiklist!

Richard, oled viimase aasta jooksul saanud hakkama märgilise saavutusega ja tulnud nii keskkoolide kui ka täiskasvanute Eesti meistriks. Kumb võit oli Sulle magusam?

Täiskasvanute Eesti meistriks tulek oli super, aga ma loodan, et Siim ei solvu, kui ütlen, et keskkoolide meistriks tulemine oli siiski magusam. See oli minu jaoks kolme väga pika ja töörohke aasta kulminatsioon, millega sain saavutatud kõik, mis ma keskkooli väitluses tahtsin. Ma otsustasin juba oma esimeses väitlusklubis, et tahan meistriks tulla, seega selle päriselt saavutamine oli väga eriline. Eriti kuna kogemus ise oli ka nii ilus – mu treenerid elasid publikus kaasa (üks isegi nuttis, kui võitsime) ja sain seda lava jagada Ramoni ja Kaspariga, kes mõlemad olid mulle väga kallid sõbrad.

Kuidas ja millal Sa väitluse võrku langesid?

Olen seda lugu vist varemgi korra rääkinud, aga mina armusin väitlusesse 3. või 4. klassis, kui nägin telesarja „Community" episoodi väitlusest (1. hooaja 9. episood). Ma arvasin, et see oli kõige lahedam asi maailmas ja sellest ajast saati oli peas mõte, et võiks. Minu põhikoolis selle jaoks võimalust polnud, aga gümnaasiumisse astudes sain ma oma kooli väitlusklubis osaleda. Olin esimeses klubi kohtumises esireas ja eks ma vist kunagi sealt pingist ei lahkunudki.

Kõrgel tasemel väitlemine on võrreldav tippspordi tegemisega. Kuidas Sa end täna väitlusvormis hoiad?

Eks selles osas ma midagi erilist ei tee, lihtsalt ümbritsen ennast nii palju väitlusega, kui võimalik. Ma aitan treenida kahte keskkooli väitlustiimi, olen peakohtunike kojas, treenin selle aasta MM-tiimi, teen iga esmaspäev oma EUDCi partneri Mirtliga kahetunnise trenni ja vaatan vabal ajal voore ning loen materjale. Tean, et olen väitlusvormis, kui mul tänaval jalutades jooksevad peas argumendid ja mõtted sellest, kuidas oleksin võinud neid mõnes voorus paremini esitada.

Kes Su eeskujud on?

Sellele küsimusele tuleb mul alati kohe pähe kaks nime: Kristjan [Suuder – toim.] ja Tanel [Mütt – toim.]. Kristjaniga kohtusin ma samal nädalal, kui väitlusega alustasin, ja eks ma olen sellest ajast saati tema kannul üritanud joosta. Taneliga kohtusin ma aasta aega hiljem ja väga ruttu muutus ta samasuguseks eeskujuks nagu Kristjan. Ma arvan, et ma hindan neid mõlemat samal põhjusel, nimelt nad on tohutult targad, andekad ja motiveeritud inimesed, kes pole mitte ainult head väitlejad, vaid head kõiges, millele nad ennast pühendavad. See on mind alati inspireerinud ning paneb mind püüdlema selle poole, et olla iga päev mitmekülgsem ja võimekam inimene.

Noorest east hoolimata treenid tänavu Eesti keskkoolide maailmameistrivõistluste (WSDC) tiimi. Kummas rollis on MMiks keerulisem valmistuda, kas väitleja või treenerina?

Kindlasti treenerina. Osalejana oli lihtne: treener ütles, mida me täna teeme, ja siis tegime seda. Ainus asi, millele oli vaja mõelda, oli kuidas ennast paremaks teha. Treenerina on vaja ise välja mõelda kavad, trennid ja turniirid, kus osaleda, ning ei pea mõtlema enda arengule, vaid hoopis 5 inimese omale. Selles osas tahaks esitada tagantjärgi suured tänud Martinile ja Markusele, et viitsisid seda minu osalemisaastatel teha.

Kas see, et aasta eest valmistusid alles ise MMil väitlema, on Sul aidanud treeningprotsessi enesekindlamalt planeerida? Millised on üldse siiani valmistumise juures väljakutsed olnud?

Jaa, ma tulin sel aastal väga kindla visiooniga, mis tekkis just tänu sellele, et ise möödunud aastal väitlesin. Mulle tundus, et teadsin, mis on Eesti praeguse väitlusmaastiku nõrkused ja tugevused. Kindlasti aitab ka see, et olen kõigi tiimiliikmetega ka ise lähedalt kokku puutunud, kas tiimiliikme, treenitava või rivaalina, seega tunnen, et olen nendega nii väitlejate, aga ka inimestena väga tuttav. Suurim väljakutse on kindlasti olnud tasakaalu leidmine puhkuse ja töö vahel. Kuna keskkooli väitlushooaeg on olnud täies hoos ja kõik on keskendunud 3. etapile, siis olen pidanud ekstravaeva nägema sellega, et kõik tunneksid, et ei ole liigsest väitlusest läbi põlemas, aga ka sellega, et me saaksime samal ajal siiski koos trenni teha.

Mida on teiste treenimine Sulle enda või väitluse kohta õpetanud?

Väitlemise juures olen õppinud hindama seda, kui oluliselt mõjutavad inimese lähenemist tema isiklik kogemus, iseloom ja teadmised. Enda kohta olen õppinud seda, et raske on olla treener, kes kõrvalt vaatab. Mulle meeldib väitlus selle jaoks liiga palju. Väga tahaks ise haarata paberi ja ühe kõne teha, sest see tundub alati nii lõbus, kui tiim seda teeb.

Mitmekordne Eesti meister Sa juba oled. Millised eesmärgid Sul väitluses veel täitmata on?

Rahvusvaheline ülikooli väitlusedu EUDCil ja WUDCil on ikkagi mul täiesti tegemata. Ma väga tahan, et mind mäletataks tõeliselt hea väitlejana ja tunnen, et ilma selleta ei saa see nii olla. See suvi sihingi EUDCi ning ideaalis juba talvel ka WUDCi.

Väitlus tundub olevat noorte inimeste hobi: väga vähesed jätkavad väitlemist peale ülikooli lõppu, paljud jätavad väitluse juba märksa varem. Kuidas võiks seda trendi muuta? Kas seda peaks üldse Sinu hinnangul muutma?

Seda kindlasti peaks muutma. Väitlus on nii kasulik inimesele, olgu see mõtte aktiivsena hoidmine, loovuse arendamine või kõnelemisoskuste proovile panemine. Mul on ka endal alati tohutult kahju näha, kui mõni hea väitleja otsustab hobist kaugeneda, sest tunnen, et kogukonnana kaotame mitmekesisust ja isiklikult kaotan alati sellega rivaali. Ma arvan, et noorte roll selles on kahetine. Esiteks tuleks laiemas pildis tegeleda sellise väitluskommuuni arendamisega, mis on kõigile väitlejatele meeldiv, mitte ainult neile, kes seda parasjagu aktiivselt harrastavad. Rohkem klubisid, kuhu on tore tulla ka niisama, et arutada ja vaielda mõne toreda teema üle, või turniire, mis ei paku ainult väljakutset ja stimulatsiooni tõsistele võistlejatele, vaid millel on ka suurem meelelahutuslik aspekt.

Teine asi, ning seda olen isegi harrastanud, on vägisi tirida vanu väitlejaid tagasi. Kui ma olin 11. klassis, kirjutasin 10le inimesele, kes polnud üle 5 aasta ühelgi väitlusturniiril käinud, ja uurisin, kas nad tuleksid minuga Eesti meistrivõistlustele. Sellest õppisin seda, et see pole ainult meie, kes igatseme vanu väitlejaid, vaid et ka vanad väitlejad igatsevad väitlust, vahel on neil lihtsalt vaja väikest sõbralikku tõuget, et jälle vette sattuda ja siis oma vanad ujumisoskused täiega käima saada.

Millised valdkonnad, tegevused ja hobid Sul väljaspool väitlust silmad särama panevad?

Väljaspool väitlust armastan ma kõige rohkem asju, mis on tegelikult väitlusega väga sarnased. Minu suurim huvi on kindlasti kirjandus, ma loen palju ja proovin oma mõtteid ka kirjandite kujul formuleerida. Eriti filosoofia on aastaid väga hingelähedane olnud. Olen ka lapsest saati malet mänginud ja üritan reeglina päevas vähemalt 5 mängu jaoks aega leida. Põhikoolist saati olen ma jooksmist harrastanud ja üritan seda oma tegevuste seas jätkuvalt hoida, kuid see kindlasti kõigist hobidest jääb kõige tihedamini tagaplaanile, kahjuks. Ma ei ütle ka kunagi ära New York Timesi ristsõnale ega mõnele lõbusale netiloengule teemal, mille kohta ma midagi ei tea.