Persoon: valitsev Eesti meister ja Argumendi programmi sisujuht Oskar Samuel Rebane

Novembri persooniloos tutvume Oskar Samuel Rebasega, kes tuli kevadel täiskasvanute seas koos Karl Toomiga Eesti meistriks, toimetab nii Väitlusseltsis Argumendi programmi juures kui ka SpeakSmartis koolitaja ja moderaatorina ning usub, et kuigi võistlusväitlus ei pruugi igale inimesele sobida, siis argumenteermisoskus on siiski kuldaväärt.

Kuidas Sa väitluseni jõudsid?

Väitlusesse tõmbas mind 7. klassi lõpupoole mu toonane emakeeleõpetaja Ebe Saarna. Osad mu klassikaaslased olid juba sügisest saati tema mahitusel väitlusega tegelenud ja kätte hakkasid jõudma põhikoolide meistrivõistlused. Meie klassist oli vist reganud kokku 3-4 tiimi, aga mingil põhjusel langesid osad õpilased pärast regamist siiski ära. Järelikult oli vaja kuskilt leida kiiresti asendusliikmed, muidu poleks osaleda saanud ka mõned need õpilased, kes siiski seda teha tahtsid ja said. Neljapäeval enne turniiri paluski Ebe korraks mul pärast tundi klassi jääda ja küsis, kas ma oleksin huvitatud turniirile minemisest. Ma polnud küll veel kordagi üheski väitluses osalenud või isegi ühtegi väitlust näinud, kuid õppeaasta alguses olin tegelikult minagi sellest huvitatud olnud, lihtsalt klubi toimumisajad ei klappinud. Eesolev nädalavahetus oli mul vaba ja nii ma mõtlesingi, et mis seal ikka, kord juba tundus põnev, prooviks siis ära. Tulin, nägin, võitsin koos oma tiimiga (mingi ime läbi) kaks vooru kolmest ja edasi hakkas väitlus nii meeldima, et jäingi sellega tegelema.

Mis paneb Sind ikka ja jälle väitlusruumi tagasi tulema, olgu roll siis väitleja, treener või kohtunik?

Harjumuse jõud, kui lühidalt vastata. Ühel hetkel sain aru, et olen juba nii pikalt väitluse ja Väitlusseltsiga seotud olnud, et endal oleks imelik see kõik selja taha jätta. Kui aga natuke pikemalt vastata, siis eks kohtunikurolli puhul on üks suur põhjus see, et pea iga kord, kui olen mõelnud mõne turniiri siiski vahele jätta, on ühel hetkel ikka potsatanud postkasti see kiri, et on väga-väga vaja ja kas ma ikka kaaluksin tulemist. Mõnikord olen südame kõvaks teinud ja öelnud, et ei, kohe kuidagi ei saa, mõnikord aga õnnestub mind ikkagi ära rääkida. Pealegi, kui mu oma hoolealused ka võistlusel osalevad, siis reeglina olen ka küsimata kohtunikuna kohal.

Väitlejana ütleksin, et peamine põhjus on selles, et väitlus ja laiemalt väitluskogukond pakuvad mulle midagi, mida ma pole kuskilt mujalt tegelikult leidnud. Ma siiralt kaifin väitlemist – need hetked, kui ma saan oma mõtte või jutuga mingi soone peale, on need hetked, kus kõik muu vajub minu jaoks kuhugi perifeeriasse. Sellel hetkel on maailmas minu jaoks olemas ainult see avastusrõõm uuest arusaamisest ning teatav põnevus, kui hakkan mõtlema, kuidas seda uut arusaama enda jaoks väitluses ära kasutada. See on päris hea tunne. Ja väitlejad on üldiselt üks päris huvitav kategooria inimesi, kellega mul hakkab väga harva igav. Ma ei jaksa kokku lugeda kõiki erinevaid täiesti suvalisi vestlusi, mida olen teiste väitlejatega näiteks mõnele kaugemale turniirile sõites pidanud, aga iga kord saan ma jälle midagi uut ja põnevat teada.

Millised hetked väitlusest on Sulle meelde jäänud?

Mõned kõige eredamad mälestused oma väitluskarjäärist seostuvad minu jaoks ehk vähem väitluse endaga ja rohkem mingite ootamatute, aga ägedate saavutustega, mida mul endal või mõnel mu sõbral on õnnestunud saavutada. Näiteks kui meie tiimil õnnestus 2015/16 KKEMV finaalis veenda kindlate favoriitide vastu kaks kohtunikku viiest, või kui järgmine aasta murdsid kõigi esialgsete ootuste kiuste meie vastu finaali meie oma sõbrad, kellega koos olime terve aasta treeninud ja kes olid ise alles samal aastal üldse väitlusega algust teinud. Väitlustest endist on mul pigem meeles mõned tegelikult üsna suvalised hetked, kus sai vastasele korraks kavalalt ära panna või läks lambike järsku kõne ajal peas põlema. Hetked, mis kõige paremini meelde jäävad, ei ole need, mis seda ehk sisuliselt kõige enam vääriks, vaid pigem ikka need, kus on järsku tekkinud mingi tugev hea emotsioon.

Tulid tänavu kevadel täiskasvanute seas koos Karl Toomiga Eesti meistriks. Kas tunned, et Sul on väitlejana veel arenguruumi või on kõik eesmärgid saavutatud?

Kindlasti on arenguruumi. Eesti-siseselt on ehk tõesti kõik saavutatud, millest ise huvitatud olen, aga väitlusmaailm ei piirdu kindlasti Eestiga. Pealegi ei tähenda meistritiitli võitmine seda, et nüüd ongi oskuste mõttes tipp käes, kuhu ka näiteks Eesti kontekstis jõuda võiksin. Ja kui tähendakski, siis väitlusoskused kipuvad rooste minema, kui neile vahepeal pikemat aega võistlustel kasutust ei leia. Igapäevaelus kasutame loomulikult ka palju neid samu oskusi, aga siiski natuke teises võtmes. Eesmärkidega on aga see lugu, et ma pole eriti pika plaani mees. Mulle meeldib eesmärke seada ükshaaval ja nii, nagu mulle parasjagu õige tundub. Kui üks eesmärk saab saavutatud, alles siis võtan järgmise ette. Praegu on mul üks konkreetne siht olemas küll, kuid sellest on ehk veel vara rääkida.

Oled juba mitu aastat olnud Argumendi programmi korraldustiimis. Millist väärtust Sa sellel programmil näed?

Argumendi programm on idee poolest suunatud nendele Eesti õpilastele, kellel muidu poleks eriti võimalust väitlusega tegeleda või argumenteerimist sellisel kujul õppida. See ongi minu jaoks programmi kõige suurem väärtus – Argument viib argumenteerimisoskused kohtadesse, kuhu need muidu väga ei jõuaks. Ajastul, mil kõigil on võimalik oma mõtted sotsiaalmeedia abil massideni viia, on need oskused nii sõnumi edastajale kui vastuvõtjale kriitilise tähtsusega, et kogu selles infokaoses mingit korda luua ja sellest mingit väärtust leida. Ma arvan, et Argumendi programm pole ainus viis, kuidas Väitlusselts Eesti ühiskonda sammhaaval paremaks ja mõistlikumaks muudab, aga see on kindlasti üks oluline viis teiste kõrval.

Kas õpid Argumendi juures olles ise ka veel midagi uut?

Muidugi õpin! Mitte küll enam nii palju väitluse või argumenteerimise kohta, aga kindlasti pedagoogika, tiimijuhtimise, organiseerimise ja muu sellise kohta. Olen küll juba kolmandat aastat Argumendi programmi sisujuht, aga oleks narr arvata, et nüüd olen selle ameti endale lõpuni selgeks teinud ja midagi paremini seal teha ei saaks. Alati saab midagi veel paremini teha, alati saab enda teadmistepagasit veelgi kasvatada. Teatav intellektuaalne tagasihoidlikkus või alandlikkus (inglise keeles intellectual humility) on üldiselt hea mõtteviis, mida endas kultiveerida, ja see põhimõte kehtib igas olukorras ja eluvaldkonnas.

START-turniir, mis on ka osa Argumendist, oli tänavu ajalooline ja üle Eesti võttis võistlusest osa mitusada noort. Kas väitlusega tegelemine võib tänapäeva maailmas olla suurem eelis kui kunagi varem, kui mõelda näiteks kriitilise mõtlemise ja argumenteerimisoskuste üha suurenevale tähtsusele?

Väitlusega tegelemine pole ainus viis, kuidas neid oskusi omandada. Mõnele inimesele ei pruugi võistlusväitlus absoluutselt sobida ja ma ei arva, et need inimesed oleksid eos kehvemas olukorras kui inimesed, kes on oma elu jooksul suuremal või vähemal määral väitlusega tegelenud. Küll aga usun ma, et väitlus on üks efektiivsemaid viise eneses neid oskusi arendada ja nende oskuste olemasolu võib tihti tõepoolest eelise anda. Kas see eelis on suurem kui varem, on omaette küsimus, millele ma ei julge ausalt öeldes üht- või teistpidi kindlalt vastata, aga mu enda tunnetus on, et see ehk polegi nii tähtis. On seal vahet, kas me hindame 10-pallisel skaalal argumenteerimisoskuste olulisuseks ühel hetkel 9 ja järgmisel 10 või jätame ta sinna 9 peale? Tugeva eelise annavad nad inimesele igal juhul.

Kuidas on Sinu hinnangul Eesti väitluskultuur muutunud, kui võrdled praegust olukorda selle ajaga, mil ise alles alustasid?

Näod ja nimed on osaliselt vahetunud, muidu on kogukond ja sündmused jäänud minu meelest üsna sarnaseks. Olen kuulnud muidugi erinevaid arvamusi sellest, kuidas omal ajal väideldi või jagati kõnelejapunkte keskas ikka natuke teistmoodi (ma ei mõtle siinkohal lihtsalt neid erinevusi, mis tulenesid üleminekust Popperi formaadilt KK-formaadile), või kuidas praegused noored väitlejad on hoopis väitlustehnilisemad (või vastupidi) võrreldes 10-15 aasta tagustega, aga minu meelest on need kõik sellised pigem kosmeetilised erinevused. Sügavamal on väitleja ikka väitleja - tark, laia silmaringiga, kiire mõtlemisega, võimeline panustama täiesti ebanormaalseid koguseid energiat oma hobisse. Võib-olla kohati natuke ülbe, aga väga harva õel.

Mis on olnud Sinu kõigi aegade lemmik väitlusteema?

Siin on kaks kandidaati: üks, mida pidin väitlema, teine, mille mõtlesin koos Karl Toomiga välja ja pidin kohtunikuna hindama. See, mida väitlema pidin, oli teema selles samas 2015/16 KKEMV finaalis, mida juba mainisin. Sõnastus oli selline: ”Paralleeluniversumis planeedil X elavad inimesed peaksid tsivilisatsiooni algusaegadel püsiva ühiskonnakorraldusena valima kapitalismi asemel kommunismi”. Tagantjärgi mõeldes oli tegu justkui mulle isiklikult välja mõeldud teemaga: natuke ajalugu, natuke filosoofiat, natuke poliitikat ja kogu asi on raamistatud mingisse hüpoteetilisse mõtteeksperimenti, mis annab vabaduse rääkida sisuliselt millest iganes sa heaks arvad, seni, kuni sa suudad selle kuidagi teemaga ära siduda.

Teine, mille väljamõtlemise üle ma siiani üsna uhke olen, oli 2023 Tartus toimunud imelike ja halbade teemade turniiri finaalis kõlanud “Valitsus usub”. Esiteks oli see teema minu ja Karli poolt üks suur metatasandi nali (ja seda veel mitut pidi!), mis valmistas mulle endale palju rõõmu, teiseks koorus sellest välja üks tõsiselt põnev ja hea tasemega väitlus epistemoloogiast, mida oli ülimõnus kuulata ja pärast hinnata.

Millega Sa igapäevaselt tegeled?

Hetkel töötan Tartu Tamme Koolis abiõpetajana ja teen järjest ära oma ajaloo baka viimaseid järelejäänud pudinaid. Nõo Reaalgümnaasiumis olen väitlusringi juhendaja, Väitlusseltsis lisaks Argumendi sisujuhile ka koolitustiimi liige. Väitlusseltsi tütarettevõttes SpeakSmart tegutsen nii koolitaja kui moderaatorina. Oma vaba aega sisustan päris paljude erinevate tegevustega: olen bändis, mängin erinevaid video- ja lauamänge, vaatan sarju ja filme, loen, kuulan muusikat, aeg-ajalt üritan jälle kujutava kunstiga tutvust teha. Mul on ka kaks kassi, kes igapäevaselt tähelepanu nõuavad.