Persoon: Suveakadeemia 2026 peakorraldaja Andreas Simson

Maikuu persooniloos tutvume Andreas Simsoniga, kelle nimi on tuttav nii viimaste aastate keskkoolide väitlejatele-treeneritele kui ka neile, kes mõtlevad tänavu Suveakadeemias osalemise peale: nimelt on Andreas peale mitmeid kuid Eestist eemal olemist tagasi kodumaal ning vastutab Suveakadeemia korralduse eest. Kuidas jõudis Andreas keskkoolide MM-tiimist vaheaastale Austraaliasse ning mis põnev väljakutse teda sügisest ootab, loe juba persooniloost!

Kuidas Sa üldse väitluse juurde sattusid? Kas see oli armastus esimesest silmapilgust?

Minu esimene kokkupuude väitlusega oli tegelikult juba 5. klassis. Ma olin äsja alustanud õpinguid Sütevakas ja mu vanemad pakkusid välja, et võiksin liituda Siimu poolt juhendatava väitlusklubiga, et oma vaidlemisharjumusele väljundit leida. Lõpuks ma ka ühele klubikohtumisele jõudsin, kuid ilmselt oli vangide rehabiliteerimise teema 11-aastasele Andreasele liiga hirmus ning sellest midagi enamat ei saanud.

Kas Sa mäletad oma päris esimest väitlusturniiri? Mis tunne see oli?

Väitluse juurde jõudsin ma tagasi 9. klassis, kui kaks klassiõde kutsusid mind nende tiimiga liituma ning juba peagi asusime vallutama tolle aasta põhikoolide meistrivõistlusi. Ma küll väitlust väga hästi veel ei osanud, aga ma läksin päris kiiresti õhinat täis ning valmistasin kaasust ette isegi Pärnu Vapruse kodumängul. Üllataval kombel oleksime me peaaegu isegi finaali breikinud, aga kahjuks kaotasime viimase vooru ühe spiikripunktiga. Pettumust valmistavast tulemusest hoolimata andis see turniir mulle väga palju enesekindlust ning väga tore oli näha, et olen tegelikult konkurentsivõimeline.

Sa jõudsid eelmisel aastal Eesti MM-tiimi ja keskkoolide maailmameistrivõistlustele. Kuidas Sa täna sellele kogemusele tagasi vaatad?

Otsus MM-tiimi kandideerida tuli mul tegelikult spontaanselt, kui panin end aastavahetuse peol, päev enne tähtaega valikuprotsessi kirja. Ma alguses ei teadnud absoluutselt, mida oodata, kuid päris kiiresti sain hoo sisse ja kui esimese lõike järel olin ikka veel konkurentsis, siis sain aru, et mul on vist võimalus ka tiimi jõuda – ja nii ka läks! Tänu järgnevate kuude jooksul toimunud treeningprotsessile tegin väitluslikult ülimalt suuri edusamme, mis oli otseloomulikult väga innustav, kuid võib-olla oli minu jaoks isegi olulisem see seltskond, mille ma MM-tiimi näol leidsin. Nii mõnigi kord olen vaadanud pilte-videosid sellest ajast ja tundnud suurt igatsust.

Peale gümnaasiumi lõppu tegid klassikalise karjääriredeli alustamise asemel põike Austraaliasse. Mis Sind sinna viis ning millega enda aega Austraalias sisustasid?

Sarnaselt WSDC-le kandideerimisega sündis ka see otsus suhteliselt spontaanselt. Mul oli olnud väga pikalt plaan minna otse peale gümnaasiumit välismaale õppima ning saatsin oma avaldused ligi 20-le koolile USAs, kuid kui järjest hakkasid laekuma eitavad vastused, sai mulle selgeks, et tõenäoliselt seda ei juhtu. Kuigi kandideerisin viimases hädas Bocconi ülikooli Itaalias ning mind võeti ka vastu, siis sain aru, et tegelikult ei ole ma elevil sinna õppima minemisest ning tahan proovida uuesti USA tippülikoolide tihedast konkurentsist läbi murda. Kuna nüüd pidin mitmeid kuid ootama uue kandideerimisprotsessiga alustamiseks, siis otsustasingi praktiliselt päeva pealt, et lähen hoopis Austraaliasse ja ostsin lennupiletid samal õhtul ära. Pool aastat hiljem maandusin Melbourne’is ilma ühegi plaanita ning järgnevast seitsmest kuust sai üks seiklusrikkamaid perioode minu elus. Töötasin näiteks traktorioperaatorina Queenslandi lõputute põldude peal ja proovisin kätt ehitustöölisena, kuid samuti tutvusin paljude ägedate inimestega ja reisisin ka teistes Okeaania riikides ringi.

Päris tihti pikeneb noortel ühe aasta Austraalia plaan enamaks ja kodumaale ei soovitagi enam nii lihtsalt naasta. Kas Sul ei tekkinud vahepeal seda tunnet, et mis oleks, kui seaks end püsivalt Austraalias sisse?

Esimese paari kuu jooksul olin ma tõesti päris vaimustuses Austraaliast, aga ma ei mõelnud kordagi, et tahaksin siia praegu pikemaks jääda ning minu siht oli jätkuvalt ülikool. Kuigi kaalusin sinna tagasi kolimist tulevases elus, siis ajapikku mõistsin, et see ikkagi ei ole minu maa – Euroopaga võrreldes on Austraalia jubedalt isoleeritud ning minu meelest ka kultuuri- ja vaibivaesem.

Suveakadeemia korraldamisega tegid samuti algust juba Austraalias. Kuidas Sa Suveakadeemia peakorraldaja rolli üldse jõudsid?

Austraalias tegin ma peamiselt vaid füüsilisi töid ja seetõttu hakkas mul mingil hetkel tekkima puudus intellektuaalsest tegevusest ja tundsin, et pean midagi ette võtma. Umbes sellel ajal pandi ka EVSi Instagrami üles kuulutus Suveakadeemia korraldamise kohta ja ma mõtlesin, et “ah, miks mitte” ja saatsin oma kandideerimisavalduse teele. Ligi kuu aega hiljem võttiski Kristin minuga ühendust ja teavitas, et olengi reaalselt selle aasta peakorraldaja ning sealt see käima läks. Kusjuures naljakal kombel võtsin ma osa esimesest Suveakadeemia-teemalisest kohtumisest Gold Coasti rannast.

Mis teeb Suveakadeemiast just selle koha, kuhu iga väitlushuviline sel suvel peaks tulema?

Ma arvan, et Suveakadeemia on lihtsalt väga tore viis nautida suurepärast ilma ja keskkonda koos väitlusperega ning samal ajal end ka harida. Mina näiteks osalesin Suveakadeemias esimest korda alles eelmisel aastal, kuid sellest sai üks meeldejäävamaid kogemusi minu suvest. Samuti on ju ka lihtsalt tore näiteks üheskoos grillida, väidelda ja käia ujumas!

Mis on Suveakadeemia juures Sulle siiani enim üllatusi pakkunud?

Mind on väga meeldivalt üllatanud, et Eesti väitlusmaastikul on nii palju ägedaid inimesi, kes on valmis korraldusse panustama ja aitavad ellu viia aasta ägedaimat väitlussündmust. Väga vahva on näha seda lõputut entusiasmi, mis neist kiirgab. Samuti on minu jaoks olnud rõõmustav suur huvi Suveakadeemias osalemise vastu ning ka see, et sel aastal on meil osalejaid naaberriikidest. Seni ühtegi ebameeldivat üllatust ette ei ole tulnud, kuid kõike võib veel juhtuda.

Peakorraldaja roll on paras pähkel. Mis on Sinu jaoks Suveakadeemia 2026 programmis see, mille üle Sa ise kõige rohkem elevust tunned?

Huuuh… väga raske on valida midagi spetsiifilist, aga mina ise ootan täiega näiteks üliägedat meelelahutuskava ja koosviibimisi, mida korraldavad meie vabatahtlikud. Samuti on kindlasti põnev ka turniiridel taas väidelda pärast aastast pausi väitlusest.

Sinu järgmine siht on ülikooli astumine. Mis erialad Sind köidavad ja millistele kõrgkoolidele on pilgud suunatud?

Gümnaasiumi algusest saati on mind väga kõnetanud majandus, ettevõtlus ning finants ja plaanin ka mingisugust kombinatsiooni nendest edasi õppima minna. Lisaks sellele loodan võtta ka teiste erialade kursuseid, mulle on väga palju huvi hakanud pakkuma näiteks teoreetiline füüsika, samuti ka infrastruktuur ja isegi psühholoogia. Sel aastal nägin mitmeid kuid vaeva enda ülikooliavaldustega ning vastutasuks sain ma märtsi lõpus jaatava kirja Brown Universitylt USAs, kuhu ma sel sügisel ka suundun.

Kui Sa vaatad oma teekonda algajast väitlejast nüüd Suveakadeemia peakorraldajaks, siis mis on see üks mõte, mida Sa tahaksid, et iga tänavune Suveakadeemia osaleja endaga peale üritust koju kaasa võtaks?

Ma ei tea, kas see on just “mõte”, aga ma loodan, et igaüks lahkub Suveakadeemiast heade mälestustega. Samuti oleks väga tore, kui keegi lahkub mõttega korraldada järgmise aasta Suveakadeemiat või mõnda muud ägedat EVSi üritust.

Kui Sa peaksid tänavuse Suveakadeemia kolme sõnaga kokku võtma, siis millised need oleksid?

Grill, suvisoe ja loodetavasti-hästi-korraldatud. Ma tegelikult väga ootan sel aastal toimuvat grillpidu, sest 8-kuune eemalviibimine Eesti kulinaariast annab juba tunda.