Persoon: jurist ja SpeakSmarti koolitaja Lauri Kriisa

Detsembris on Väitlusseltsi persooniks jurist ja SpeakSmarti koolitaja Lauri Kriisa. Tänu kellele alustas Lauri Miina Härma Gümnaasiumis väitlemisega, kuidas jõudis ta ilma hiilgava tunnistuseta mainekasse Leideni ülikooli Hollandis ning miks ei trumpa Lauri hinnangul tehnisintellekt kunagi üle inimlikku argumenteerimisoskust, loe juba persooniloost! 

Millal Sa väitlusega tegelema hakkasid?

Hakkasin väitlusega tegelema 2006. aastal, kui ma läksin Miina Härma Gümnaasiumisse õppima. Kui on üks nimi, keda väitlusega alustamise eest tänada saan, siis see on Kajar Kase. Kajar oli meie argumenteerimistunni õpetaja, kes tuli tundi ja ütles, et kõigil on kaks võimalust: te kas osalete minu tunnis ja teete kodutöid, mis juba kõlab igavalt, või tulete väitlusklubisse. Midagi meeldis mulle selles, et sain enda kõnelemisoskusi arendada ja midagi ka selles, et sain tavalisest koolitunni formaadist eemale ning liitusingi väitlusklubiga.

Teine hetk, kus mul väga vedas ja mis mind mõjutas, oli see, et esimesel väitlusklubi kohtumisel ütles Kajar, et väitlus toimub Popperi formaadis kolmestes tiimides, leidke endale võistkonnakaaslased. Meie klassis olid osad need, kes olid varem Härmas käinud ja teised tulid alles gümnaasiumisse. Klubis oli kolm poissi, kes olid kõik juba vanad härmakad. Nad tegid üksteisele nukke ja ütlesid, et nemad on üks tiim. Kolmekesi jäime mina, Marleen Pedjasaar ja Sille Rästas, kellel ei olnud muud valikut kui tiim moodustada. Mul tohutult vedas, sest Marleen ja Sille on kaks ägedat ja ülitarka inimest, kellega koos me hästi toimisime ja kes mind päris mitmetel kordadel vedasid. Lõpptulemusena võitsime 11. klassis keskkoolide meistrikad ja 12. klassis kaotasime finaalis tiimile, kus väitles ka Age Toomla, kes on täna SpeakSmarti tegevjuhi asetäitja.

Sellest on päris palju aastaid möödas, aga ometi on Sul eredalt meeles, et teine meistritiitel libises käest. Kui palju väärtustad Sa väitluses saavutatut ja seda, mida väitlus Sulle andnud on?

Nooruses väärtustasin ma just seda, kui hästi väitluses läks. Tõenäoliselt on Väitlusseltsis palju inimesi, kelle jaoks on väitlus veel rohkem elu kui minu jaoks, aga väitlus mõjutas minu elu päris palju. Väitlusvõistlusteks ja -üritusteks ette valmistumiseks pühendasin palju aega ja nädalavahetusi, eriti ülikooli ajal. Suurem osa minu lähedastest sõpradest olid väitlejad ja punkte lugesime selle järgi, kellel kui hästi väitluses läks ja see oli oluline.

Siis ma veel tegelikult ei saanud aru, mida väitlus tulevikku silmas pidades andis. Kui täna tagasi vaadata ja keegi minult küsiks, mis on minu tööalase edu juurpõhjused, siis Väitlusseltsiga liitumine on kindlasti kolme tähtsaima põhjuse seas. Miks? Lisaks sellele, et Väitlusseltsis on ägedad inimesed, kellega vahepeal tööalaseltki kokku puutun, on väitlusest saadavad oskused valgekrae töös universaalselt kasulikud.

Päeva lõpuks on vähem oluline see, kui targad on mõtted sinu peas. Olulisem on, kui arusaadavalt suudad sa targad mõtted teistele inimestele selgeks teha. Väitlus on üks nendest asjadest, mis annab naljaga öeldes võimaluse näidata end palju targemana, kui sa tegelikult oled. Tagasihoidlikumalt öeldes aitab väitlus head mõtted esile tuua nii, et ka teised inimesed näevad neis mõtetest samasugust väärtust nagu sa ise. Olulised märksõnad on võime mõtteid struktureerida nii, et teised sellest aru saavad, enesekindlus väljendada oma mõtteid nii, et ka teine inimene neis olulisust näeb, analüüsivõime nii siis, kui sul on selleks aega, aga ka siis, kui peab väga kiiresti midagi olulist ütlema. Need kõik märksõnad on hästi paljudes töövaldkondades, ka minul juristi ja läbirääkijana, väga kasulikud.

Jätkasid kõrgel tasemel väitlust ka Hollandisse Leideni ülikooli õppima asudes. Kuidas see nii läks?

Alustan sellest, kuidas ma üldse Leideni ülikooli sattusin, mis oli siis ja vist on ka täna õigusvaldkonnas neljas ülikool maailmas. Sinna on raske õppima pääseda. Minu hinded ei olnud viied ega üldse sellised, millega tippülikooli saada. Mind aitas tippülikooli hinnete kõrvale kogemustepaketi lisamine, mis algas Väitlusseltsiga. Ütlesin, et olen väitleja, võitnud need võistlused ja korraldanud neid väitlusüritusi. Teine MTÜ, millega olen lähedalt seotud, on Euroopa Maja. Lisasin veel nendega korraldatud üritused, mida ma sain üldse korraldama, sest olin Väitlusseltsis eneseväljendusoskusi lihvinud. See, et ma üldse Hollandi ülikooli sain, ei olnud õnnestunud matemaatikaeksami tulemus, vaid Väitlusseltsis arendatud oskuste vili.

Kui ma kooli kohale jõudsin, siis üks osa oli korteri leidmine ja loengutes käimine, teine osa oli koolitundidest vabaks jääva aja sisustamine. Siin tuleb esile, et väitlusliikumine ei ole lihtsalt oskus, vaid päriselt kogukond. Kui ma kuulsin, et Leideni ülikooli juures on ka väitlusklubi, siis otsustasin sellega liituda, äkki leian sealt samamoodi mõtlevaid inimesi. Kohale minnes leidsin eest hollandlasi, prantslasi, sakslasi, oli inimesi Kariibi mere saartelt. Me kõik rääkisime ühte keelt, mõtlesime ühesuguselt ja nendega sulandumine oli nii lihtne, et tõesti suurem osa minu sotsiaalsest võrgustikust sai olema väitlusega seotud. Sealt edasi ei olnud raske käia nendega kokku saamas, lihvida väitlusoskusi ja aasta lõpuks olime Leideni ülikooli kõige edukam tiim sama aasta EUDCil. Leideni väitlusklubisse jõudmine näitas, et väitlusliikumine ei ole lihtsalt klubi või kindel tegevus, vaid väitlus on kogukond.

Millal Sa nüüd viimati väitlesid?

Ma just hiljuti mõtlesin selle peale. Kindlasti aastaid tagasi, aga positiivse poole pealt saan öelda, et kui pole väga mitu aastat väidelnud, siis neil hetkedel saad paremini aru, et see, mis Väitlusselts annab, on palju rohkemat kui lihtsalt väitlemine. 

Väitlemas ma enam ei käi, põhirõhk läheb tööle, perele ja lastele. Samas parimate sõprade seas on ikka suur osa väitlejaid. Oskuste seas, mis annavad mulle tööturul konkurentsieelise, on ikka kõik need asjad, mis ma väitluses õppisin. Väitlus on minuga isegi siis, kui ma ei väitle.

Kus Sa täna väitlusest omandatud oskusi enim rakendad?

Olen jurist ja keskastmejuht ning minu töös on hästi palju rääkimist, kuulamist ja mõistmist. Kui ma olen kuulamises hea, mõistmises hea ja rääkimises hea, siis olen oma töös edukas. Väitlemise tuumoskused sellega seostuvadki – võimekus keeruline teema struktureerida, jagada tükkideks ja nende tükkide pealt olenevalt olukorrast kas kiiresti või põhjalikult jõuda järeldusteni, mida siis selgelt ja enesekindlalt teistele edasi anda. Väitlusoskused käivad kõigest läbi. Üritan õigusteksti lugeda, selgitada, selle olulisust oma juhile edasi anda, ekspertidele jälle selgitada, miks juhilt saadud teema oluline on, osalen läbirääkimistes teiste Eesti riigiastustega ja teiste riikide asutustega.

Samuti näen väitlusest omandatud oskuste kasulikkust töös SpeakSmarti koolitajana, mida olen 2016. aastast teinud. Liitusin tiimiga kaks aastat peale seda, kui ma Leidenist üldse tööle läksin. Olin tegelikult väga lühikest aega töötanud ja siis läksin koolitama inimesi, kes olid minust 10 aastat vanemad ja 10 aastat kauem tööd teinud. Koolitasin Riigikantseleis, hiljem Eesti Pangas, suurtes-väikestes ettevõtetes.

Äge taipamine oli see, et mul oli neile kõigile midagi anda – midagi, mida nemad said koolitustest juurde isegi siis, kui nad olid 10-15 aastat edukad eksperdid olnud. See midagi, mis ma neile pakkusin, oli argumenteerimisoskus. Argumenteerimisoskustel on selline väärtus, et olles isegi noor karjääri mõttes jumbu, siis tööriistana on argumenteerimisoskus suur eelis. Kui peale 15 aastat eksperdina töötamist saan mina noore inimesena neid oskusi kogenutele õpetada, siis järelikult mujalt neid oskusi nii hästi ei omanda, kui Väitlusselts seda noortele ja õpetajatele ning SpeakSmart professionaalidele õpetab. 

Kui Sa mõtled väitlusoskuste kaalule, siis kas need on võrdsed selle ajaga, mil Sina neid omandasid või võivad nad täna isegi rohkem väärt olla?

Arvan, et väitluse käigus omandatud oskused on kasvavalt hinnas. On ka erinevat statistikat, mis näitab, et need oskused, mida tulevasel sajandil hinnatakse, on eelkõige seotud kriitilise mõtlemise ja analüüsivõimega. Kui ma mõtlen näiteks viimase kolme aasta peale, kus tehisintellekt ja keelemudelid mõjutavad tööturgu päris palju ja küsitakse, mis jääb alles ja mis ei jää, siis on mingid väitluse käigus omandatavad oskused, millega mudelid tulevad hästi toime, näiteks kiiresti info leidmine ja loogiliselt kõlama panemine. Väitluse blufi osa katavad mudelid juba päris hästi ära. 

Väitlusmõtlemise tuumosa, kus sa pead võtma keerulise süsteemi, mida ei ole võimalik Exceli tabelisse jaotada, seal seda kaaluda ja inimlikeks seisukohtadeks kujundada, olen veendunud, ei suuda arvutid hästi asendada täna ega suuda ka tulevikus. Arvuti ei suuda mõista, mis on inimhinge jaoks oluline. Väitlus on samas tööriist, mis aitab luua selgust endas ja selgust teistele, mis on just inimhinge jaoks oluline. Selle vajalikkus ei kao ära.