Persoon: jurist ja endine “Tartu šerif” Maarja Tambet

Juuli uudiskirjaga kaasnevas persooniloos teeme tutvust juristist EVSi vilistlase Maarja Tambetiga, kel oli Tartus nii palju väitlusklubisid juhendada, et ta sai endale hüüdnime Tartu šerif. Kuidas ta šerifiks sai, mida kujutas endast Arutleva Kooli mentoriks olemine ning kuidas oli tal esimene kokkupuude juuraga just väitluse kaudu, saad juba lugeda!

Kuidas Sa väitluseni jõudsid?

Väitlema hakkasin gümnaasiumiõpingute lõpu poole, olles Sütevaka klubi väitlejate tegevust kõrvalt jälginud juba mitu aastat. Tahtsin tegelikult juba varem väitlusklubisse minna, aga olin oma ajakava igasuguseid muid ringe ja trenne täis toppinud ega raatsinud ühestki loobuda. Lõpuks sai siiski väitluspisik võitu ja alla andis, kui õigesti mäletan, kunstikool.

On Sul väitluses mõni kindel turniir või hetk, millele vaatad suure uhkuse või heldimusega tagasi?

Neid hetki on palju, nii väitlejana kui kohtunikuna on olnud palju toredaid turniire ja kohtumisi. Samas võisteldes teed sa seda lõpuks ikkagi üsna palju enda jaoks ning sinu mõju teistele on pigem kaudne.

Oma esimesel ülikooliaastal korraldasin keskkoolide Eesti meistrivõistlusi. See oli esimene kord, kui üldse midagi korraldasin või juhtisin ja on väga hea tunne mõelda, et minu (ja teiste!) töö tulemusena sai nii palju inimesi tulla kokku ja teha midagi, millest neil päriselt kasu oli.

Omal ajal saatis Sind hüüdnimi Tartu šerif, mis tuli sellest, et juhtisid korraga väga paljusid Tartu väitlusklubisid. Mitu klubi siis korraga Sinu käpa all oli ning kuidas sellele ajale tervikuna tagasi vaatad?

Õnneks ei ole keegi mind minu teada päriselus Tartu šerifiks kutsunud ja usun, et on teisi, kes on olnud veel rohkemate klubidega seotud. Lisaks Tartu Ülikooli väitlusklubis tegutsemisele sattusin juhendama Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja Miina Härma Gümnaasiumi väitlusklubisid ja haltuura korras sattusin ka mõnda muusse kooli. See oli meeletult vahva aeg ja ülitore oli tuua väitlust uute inimesteni. Samaaegselt oli seda kõike parajalt keeruline sobitada kõikvõimalike muude tegevustega nagu ise väitlemine, ülikool jmt. Aga ma siiralt usun, et kes teeb, see jõuab (eriti, kui sa oled 21!).

Mis Sind tollal tagant tõukas? Kas see oli lihtsalt soov noori väitluspisikuga nakatada või midagi muud?

Raske on öelda, kas või kes mind tollal tagant tõukas. Nägin, et Tartu väitlus oli klubilisel tasandil natuke unarusse jäämas, kuna varasemad juhendajad olid edasi ja mujale liikumas. Aga Tartu ei saa ju ometi väitluseta jääda. Teisalt võimaldas väitlusõpetaja- ja koolitajana tegutsemine rahaliselt iseseisvalt hakkama saada ning oli lihtsalt toredam tegevus kui mõni muu ülikooli kõrvalt tehtav töö.

Kui Arutleva Kooli haridusprogramm alguse sai, tegutsesid Sa programmi juures mentorina. Millist tahku programmist Sa mentorina nägid? Millist mõju Arutlev Kool üldse pakub?

Arutlev Kool on mu meelest üks Väitlusseltsi lähiajaloo lahedamaid algatusi. Õpetajate võimestamine on üliväärtuslik ja aitab väitlusoskusel jõuda kaugemale Väitlusseltsi võistlusväitlejate ja koolitajate pigem väiksest klubist.

Tegin koostööd paari kooliga, et seal väitlust ka klubilisel ja võistluslikul tasandil arendada. Saadud kogemus näitab, et uues koolis väitlusklubi nullist alustamine on üsna keeruline, sest pead veenma kriitilist massi inimesi, et tegelikult on lahe ja kasulik teha vabast ajast midagi, mis on keskmise õpilase jaoks stressi tekitav ja hirmus.

Täna töötad Sa juristina. Millist rolli mängis väitlusega tegelemine Sinu karjäärivalikus?

Väitluse ja juura vastu hakkasin huvi tundma enam vähem samal ajal ning mõlemad on seega minu jaoks omavahel tugevalt seotud. Tegelikult oli ka minu esimene kokkupuude juuraga väitluse kaudu, kui võtsin Sütevakas Sandra Sillaotsa poolt antud valikainet “Inimene ja õigus”. Oskusliku väitlejana rääkis Sandra subsumeerimisest nii veenvalt, et mul ei jäänud muud üle, kui minna ka juurat õppima.

Kuigi Su põhitöö on mujal, oled Väitlusseltsi juures jätkuvalt väga aktiivne turniiridel kohtunikuna tegutsedes. Mis Sind ikka ja jälle kohtunikutoolile tagasi tõmbab?

Aktiivse kohtuniku tiitliga ma ennast ei pärjaks, aga aeg-ajalt satun mõnele turniirile küll. Turniirile võin eelkõige sattuda, kui on lootust näha vanu tuttavaid ja häid väitlusi huvitavatel teemadel.

Kuidas on aastate jooksul väitlus, tase, teemad ja noorte stiil muutunud võrreldes selle ajaga, kui Sa ise Tartu šerif olid?

Mulle tundub, et Eesti keskkooliväitluses ei ole selle aja jooksul toimunud meeletult suuri muutusi. Väitlus on ikka väitlus. Positiivse poole pealt tooksin välja, et kindlasti täheldan, kuidas väitlejate seltskond on muutumas mitmekesisemaks – rohkem väitlejaid tuleb koolidest ja piirkondadest, kus ei olnud varem aktiivset väitluskogukonda või -õpet.

Millise soovituse annaksid väitlusvilistlasele, kes pole ehk aastaid ise väidelnud ega turniiridest moel või teisel osa võtnud, ent sooviks taas kas väitluse juurde naasta või kogukonda panustada?

Kui ühel hetkel tekib tunne, et tahaks ühiskonnale midagi tagasi anda, aga valgekraetöö selleks väga palju võimalusi ei paku, siis väitluskogukond on üllatavalt lihtne ja tänuväärne koht, kus seda teha. Kohtunikke, koolitajaid ja korraldajaid on alati vaja ning juba mõni nädalavahetus aastas võib kellegi jaoks päriselt midagi muuta.

Juristitöö võib päris pingeline olla. Kuidas sa akusid maandad?

Õnneks olen valinud endale töö, mis mulle päriselt meeldib, nii et pigem on küsimus selles, kuidas tööd ja muud elu tasakaalustada. Kuna veedan suure osa päevast ekraani ees, siis vabal ajal tõmbavad mind tegevused, mis sellest täiesti eemale viivad – näiteks lugemine ja tantsutrennid. Suvisel ajal meeldib mulle eriti ette võtta mõni mägimatk loodusesse.