Persoon: EVSi tegevjuht Diana Bridgman

Märtsi persooniloos saame tuttavaks Väitlusseltsi uue tegevjuhi Diana Bridgmaniga, kes võttis märtsi alguses EVSi juhtimise Kristin Partsilt üle. Millised on Diana väitlusmälestused, kuidas jõudis ta ringiga välismaalt tagasi Eestisse ning just EVSi ja milliseid raamatuid Diana soovitab, loe juba persooniloost!

Sinu esimene kokkupuude väitluse ja Väitlusseltsiga oli aastal 2012. Kui sa vaatad ajas tagasi, siis mis on üks oskus, mis väitlus Sulle toona andis ja mis saadab Sind siiani?

Oskused, mis mind siiani saadavad, on julgus ja enesekindlus ennast väljendada. Võib-olla see kõlab elementaarselt, aga nii akadeemilistes kui ka töökeskkondades on mind aastate jooksul ikka väga palju üllatanud, kui paljud inimesed pelgavad klassiruumides või koosolekuruumides kõnelemist, rääkimata enda argumendi eest seismisest. Kui inimesed on väitlemise ja väitlejate poolt ümbritsetud, siis on isegi raske ette kujutada, kui harv see oskus tegelikult on. Oleks lihtne öelda, et võib-olla ma olingi alati selline, aga vot, ei olnud, mul oli vahepeal teismelisena väga raske ennast väljendada. Ma arvan, et võistlusväitlus oli see, mis selle enesekahtluse minust nii-öelda välja peksis.

Milline mälestus Sulle väitlusest esimesena meenub?

Väga palju erinevaid mälestusi! Äkki minu kõige esimene etapp, kuhu ma läksin kahe tiimikaaslasega, keda ma ei tundnud üldse nii hästi. Millegipärast meile tundus, et oleks mõistlik terve öö enne etappi üleval olla, et võimalikult palju kaasuse kallal töötada. Samuti tundus meile mõistlik, et võiks päev enne etappi väga palju aega raisata selleks, et otsida ajutist roosat juuksevärvi, et meil oleks mingisugune visuaalne tiimiliin. Võin saladuskatte all öelda, et meil ei läinud üldse hästi ja minu meelest meie kõige esimene väitlus oli Kristin Partsi tiimiga, kes kõik olid tolleks hetkeks juba mitu aastat väidelnud. Võib isegi öelda, et see oli traumeeriv.

Oled töötanud nii Austraalias kui ka Londonis, õppinud Cambridge’i ülikoolis. Mis on need kogemused, mida Eestisse jäädes poleks ilmselt kunagi saanud?

Cambridge’i pidulikel õhtusöökidel juhtus igasugu huvitavaid asju, näiteks kohtusin mingi hetk Andorra printsi ja endise Ühendkuningriikide Eesti suursaadikuga, lisaks sain Cambridge Unionis iganädalaselt avalike elu tegelasi näha väitlemas (või vähemalt järjestikuseid kõnesid tegemas, väitlusest oli asi vahel ikka kaugel). Võib-olla kõige meeldejäävam väitlus oligi minu esimese õppeaasta avaväitlus, mis on traditsiooniliselt alati teemal „This House Has No Confidence in His Majesty’s Govenrment“. Aastal 2022 oli veel viimast korda „Her Majesty’s Government“ kuninganna pikaajalise elu viimasel kuul, täpselt Liz Trussi väga lühiajalise valitsuse ajal. Kui tavaliselt selles prestiižikas väitluses osalemine on poliitikute jaoks suur auasi, siis tol aastal ei tahtnud mitte ükski briti Konservatiivse Partei poliitik Cambridge’i tulla enda valitsuse eest seisma, millest tulenevalt juhtus väga naljakas väitlus.

Aga lõpuks ma arvan, et kõige väärtuslikum asi, mille ma välismaalt sain, on ikkagi kokkupuude nii paljude erinevate inimestega, kes on minu silmaringi ja üldist perspektiivi niivõrd palju avardanud. Ja sellest tulenevalt on mul tekkinud ka suurem arusaam enda Eesti identiteedi spetsiifilisusest. Imelikul kombel ma arvan, et minust sai õige eestlane alles siis, kui ma Eestist ära läksin.

Oled öelnud, et erasektor ei inspireerinud Sind enam piisavalt ja igatsesid enne Londonist tagasi tulemist kodumaad. Mis hetkel Sa tundsid, et nüüd on aeg asjad pakkida ja tagasi tulla?

Ma arvan, et umbes täpselt siis, kui mu käsi isegi ei tõusnud ühelegi Londonis asuvale tööle kandideerima. Mõtlesin, et ju ma siis pean enda kõhutunnet kuulama ja leppima sellega, et Ühendkuningriikides elamine oli ennast ammendanud ning mul lihtsalt ei olnud vaja seal enam edasi olla. Pean ütlema ausalt, et see otsus tuli praktiliselt üleöö ja väga suure üllatusena nii endale kui ka kõikidele lähedastele inimestele.

Tabas Sind Eestisse tagasi kolides mõni kultuurišokk ka peale pikalt eemal olemist?

Kindlasti! Nii palju! Internetis oli vahepeal väga palju diskursust German stare’i kohta, sest väidetavalt sakslased tunnevad ennast väga mugavalt inimesi jõllitades ja mulle tundub, et eestlastel on sama komme. Londoni metroos ei loo keegi kunagi sinuga silmsidet, nii et see oli minu jaoks veidi harjumatu, aga nüüd ma juba jõllitan vastu. Minu jaoks on praegu veel ka suur harjumise asi, kuivõrd väike Eesti ikkagi on. Peale keskkooli ei suutnud ma ära oodata, kuni ma saan ära minna, et tunda tänaval kõndides anonüümsust. Nüüd, vanema inimesena, oskan ma paremini hinnata väikse kogukonna väärtust ja enda perekonna geograafilist lähedust.

On Sul juhina konkreetsemaid sihte, milleni Väitlusseltsiga pürgida?

Mul on tulevikueesmärgid olemas, kuid praegu keskendun eelkõige asjade kvaliteetsele ülevõtmisele. Kristin on jätnud mulle pärandiks väga tugeva ja laia haardega organisatsiooni, mis on ammu väljunud oma esialgsetest raamidest. Nii mina kui ka kogu EVS peaks talle edastama suurimad tänud selle meeletult suure panuse eest. Oma enda uutest plaanidest võin ma täpsemalt rääkida siis, kui sisseelamisperiood on seljataga.

Millisena näed Sa väitlushariduse rolli ajal, mil tehisintellekt ja võltsingud muudavad info tõesuse hindamise üha keerulisemaks?

Ma usun, et praegune aeg on teinud minu jaoks EVSis töötamise veelgi motiveerivamaks. Tehisintellekt, väärinfo ja muud infomaastiku väljakutsed muudavad meie poolt arendatavad pädevused veelgi tähtsamaks. Ma ei taha kõlada liiga dramaatiliselt, kuid mulle tundub, et me elame ajastul, kus maailmakorraldus on suuresti nihkumas. Just seetõttu on EVSi-taoliste organisatsioonide roll hindamatu, sest me aitame kasvada noortel, kes suudavad uut reaalsust mõista ja loodetavasti seda tulevikus paremaks ehitada.

Mis on see tegevus, mis aitab Sul pärast intensiivset tööpäeva töömõtted kõrvale heita?

Suvisel perioodil maal käimine ja vanavanemate abistamine aias, talvisel ajal küpsetamine ning kui mul on väga kõrge stressi periood, siis heegeldamine. Kahtlemata on minu jaoks oluline ka peale jõusaali saunas käimine, ma olen Eesti saunakultuuri väga igatsenud. Kui mu peas jookseb liiga palju mõtteid, siis ma tavaliselt panen mõne pop-kultuuri lahkamise taskuhäälingu taustaks, kus ma näiteks kuulen kommentaatoritelt, mida nad Louis Theroux' uue dokumentaalfilmi kohta arvavad. Olen alati uute taskuhäälingute soovitustele avatud! Ma olen ka suur veinihuviline, Cambridge’is oli mul enda kolledžis veiniklubi, kus ma korraldasin veinikoolitusi.

Kas Sul on mõni raamat, podcast või muu taoline, mis on Sulle viimasel ajal eriti korda läinud?

Kusjuures ma arvan, et see kriis, mis mul tekkis peale ülikooli lõpetamist, mis ajendas mind Eestisse tagasi pöörduma, oli osaliselt põhjustatud raamatu poolt. See pole nüüd mingi underground soovitus, sest mul on tunne, et iga Tom, Dick and Harry lugesid seda raamatut eelmine aasta, aga Vincenzo Latronico „Perfection“ pani mind silmitsi suurlinnas elavate millenniaalide objektifetišismiga, mis oli mulle väga tuttav nii sõprade kui ka enda elust. Seda raamatut lugedes sain ma aru, et mul oli tekkinud väga suur frustratsioon suurlinnade monokultuuriga, mis taandab inimeste huvid ja visuaalse identiteedi samale joonele. Miks peavad kõik kandma Arc'teryxi mütse ja Ganni baleriinasid? Kui mitu korda saan ma sõpradega minna veel ühte oranži veinibaari Ida-Londonis, mis pakub small plates snäkke (tõenäoliselt sardiinid serveeritud konservis), kuni ma hakkan mõtlema, et äkki see elustiil on style over substance?

Vastukaaluks sellele frustreerivale monokultuuri vinjetile võin ma soovitada enda läbi aegade kõige lemmikuma raamatu, milleks on Chimamanda Ngozi Adichie' „Americanah“. Mitte ükski teine autor pole minu jaoks kunagi nii nüansirohkelt lahanud kultuurilist kuuluvustunnet nagu tema. Chimamanda profiililugu New Yorkeris (ilmus juba aastaid tagasi) on ka suurepärane lugemine.