Persoon: EVSi kommunikatsioonijuht Grete Isabel Huik 

Augusti persooniloos saame tuttavaks Väitlusseltsi kommunikatsioonijuhi Grete Isabel Huigiga, kes on kahe ja poole Väitlusseltsis veedetaud aasta järel EVSiga hüvasti jätmas ning uute väljakutsete juurde liikumas. Kuidas väitlemise kogemuseta Grete Väitlusseltsi jõudis ja uue keskkonnaga kohanes, milliseid hetki heldimusega meenutab ning mida talle tulevik toob, loe juba artiklist!

Kuidas Sa Eesti Väitlusseltsi kommunikatsioonijuhiks said?

Asusin Väitlusseltsi kommunikatsioonijuhina tööle veidi enam kui kaks ja pool aastat tagasi klassivenna Markus Laanoja kaudu, kes ise usin väitleja, koolitaja ja treener oli ning siis Arutleva Kooli programmijuhina tegutsema asus. Ta ütles, et üha professionaalsem Väitlusselts on omale parasjagu uut kommunikatsioonijuhti otsimas ja et mina ajakirjanduse ja kommunikatsiooni haridusega tol hetkel erialast tööd ei teinud, võiksin kandideerida.

Ise ma kunagi väitlusega tegelenud ei ole, kuigi Markus gümnaasiumi ajal sõpru selleks vahel üles kutsus. Väitlus tundus tegelikult juba toona huvitav, aga olles lapseeast saati Eesti mõistes tõsiselt võrkpalliga tegelenud, ei leidnud ma trennide ja võistluste kõrvalt uueks hobiks lihtsalt aega. Sporditaust andis küll hea ettekujutuse, millised ka näiteks väitlusturniirid välja näevad, aga keskmise spordivõistlusega on väitlusvõistlusel väga suured erinevused. Ma arvan, et Kristin Parts ja teised pidid mitu esimest turniiri mulle alatihti seletama, mis maal me võistlusega oleme, miks väitlejad peale kõnet ja ka kõne ajal käsi vastu laudu löövad, kuidas tabidest tulemusi ja paremusjärjestusi lugeda ja millal ma üldse võistlusruumi siseneda võin. Aga täna on mul tunne, et inimese kohta, kes ise ühe alaga kunagi tegelenud ei ole, mõistan ma väitluse olemust päris hästi. Oleme Aurelia Pärtelsoniga naljagi visanud, et võiksime kunagi mõnest ProAm turniirist osa võtta.

Oled taustalt spordiinimene. Mida see kogemus väitlusmaailma töösse kaasa andis?

Eeskätt on spordiga mitmes rollis tegelemine andnud oskuse igast päevast maksimum võtta, oma aega planeerida, pingega toime tulla ja teistega arvestada. Ülikooli astudes asusin juhendama noori võrkpallitüdrukuid ning kolme aastaga kasvas treenitavate gruppide ning nädalas antavate trennide arv päris suureks, lisaks jätkasin ise naiste meistri- ja ühel hooajal Balti liigas mängimist. Soovisin väiksema koormusega trenne edasi anda ka Väitlusseltsi töö kõrvalt, sest mulle lihtsalt meeldis noortega tegeleda ja enda teadmisi neile edasi anda. See aga tähendas, et sisuliselt igal argipäeval jäid Väitlusseltsi ülesanded lõunal pooleli, liikusin spordihoonesse ning veetsin seal erinevates trennides kuni hilisõhtuni aega. Koju jõudes jätkasin tööga. Selline elukorraldus igaühele ei sobi ning rutiinsust on palju. Ometi teadsin, et armastan oma tööd ja hobisid, millestki loobuda ma ei taha ning see kannustas mind tagant.

Treenimise ja mängimise kõrval seob mind võrkpalliga ka kommentaatoriroll ning kui mõni väitleja on sattunud viimastel aastatel kuulama eeskätt Lõuna-Eestis toimuvaid, aga ka näiteks Pariisi olümpiamängude võrkpalliülekandeid, on suur tõenäosus, et mina mängule oma hääle andsin. Iga spordiala kommenteerimine nõuab suurepärast eneseväljendusoskust, head diktsiooni, olukordade hoobilt hindamist ja infotöötlemise oskust. Needki on oskused, mida Väitlusseltsis töötades veelgi paremaks lihvisin.

Sa ei olnud ise varem väitlenud. Kuidas väljastpoolt tulija vaatepunkt töös kasuks tuli?

Ma arvan, et väitlustaustata inimese pilk on sellises organisatsioonis ja kogukonnas väga väärtuslik, sest ma küsisin küsimusi, mis on igale väitlusega tegelenud inimesele ilmselged. Kasvõi eespool kirjeldatud väitlusturniiri ülesehitus ja iseloom – sportlasena kujutasin ette üht võistlusformaati, aga erinevusi on tegelikult palju. Mõnikord on mu rumalad küsimused olnud just need, mis asjad õigesse perspektiivi seadnud ja teatud mõttes selguse loonud. See on aidanud Väitlusseltsil oma kommunikatsiooniga sihtida ka neid inimesi, kes sarnaselt mulle endale väitlusega tegelenud ei ole, sest kui minu jaoks jäi miski arusaamatuks või segaseks, võis eeldada, et teisedki esmapilgul teemast sotti ei saa.

Mis oli selle töö juures kõige suurem väljakutse?

Esimene väljakutse oligi end väitluse, väitlejate, inimeste ja muude Väitlusseltsi tegevuste ja suundadega kurssi viia, prioriteetidest aru saada. See protsess ei ole tegelikult siiani päris lõpuni jõudnud, kuigi koduselt ma ennast juba tunnen.

Alati jääb väljakutseks ka Väitlusseltsi sõnumite laiema ühiskonnani viimine. Väitlejatele ei ole raske selgeks teha, miks on Targa Valija kampaaniad või Arutleva Kooli haridusprogramm ühiskonnas olulised, sest nad mõistavad argumenteerimise olulisust ja näevad probleemi, kui noored ei suuda fakti ja arvamust eristada. Oluliselt raskem on jõuda inimesteni, kes argumenteeritud suhtlust nõnda ei hinda.

Sellest tingituna jäävadki näiteks Arutleva Kooli kevadised kandideerimisperioodid ning 2025. aasta Targa Valija kampaania veel kauaks meelde, sest kogu EVSi tiim, President Kaljulaidi Fondi inimesed ja ka Väitlusseltsi vilistlased-liikmed näevad neil aegadel eriti palju vaeva, et põhjendatud sõnumid leviksid ka mujal kui vaid väitlusringkonnas.

Mida võtad EVSi ajast endaga professionaalselt ja isiklikult kaasa?

Professionaalses mõttes arendasin end kommunikatsioonijuhina väga palju edasi. Lisaks kõvasti pädevamaks saamisele on mul nüüd oskus kasutada tööriistu ja -võtteid, milleta ma enam enda igapäevatööd ette ei kujutaks. Orgaaniliselt on arenenud igasuguste seisukohtade, arvamuste ja ideede argumenteerituks muutmine, mis on üks ütlemata vahva positiivne paratamatus Väitlusseltsis töötades. Tunnen, et nüüdseks on juhti sisaldav ametinimetus end õigustanud, sest haaran kiirelt teiste ideedest kinni ning vormin need teostuseks, hoian jätkul kätt pulsil ja oskan näha suuremat pilti.

Isiklikus vaates olen samuti Väitlusseltsis veedetud aja üle õnnelik. Leidsin uusi sõpru ning sain suhelda tarkade ja toredate inimestega väga erinevatest valdkondadest. Väitlusseltsi ajal õppisin, et raskused on ületamiseks ja teadmatus tuleviku ees võib avada uusi huvitavaid uksi. Näiteks tegin endale ootamatult lõpparve võrkpalli mängimisega, kui vigastasin veidi enam kui kahe aasta eest rängalt jalga ja lõpetasin pooleldi lombakana operatsioonilaual. Mitu kuud oli kogu minu liikumine kipsis või tugisaapas sisuliselt vaid karkudega kodus nelja seina vahel ning esimest korda elus sain fookuse vaid ühele asjale – tööle – seada. Võrkpalli ja paljude muude liikuvate aladega tegelemine oli aastaseks taastumisperioodiks kindlalt välistatud, mis tähendas minu jaoks justkui uue eluga alustamist. Leidsin uued hobid, mis ajaga südamelähedaseks said ning et jalg ka peale taastumist päris endine ei olnud ning ebamugavust põhjustas, olengi võrkpalli vaid vahel sõpradega oma lõbuks mängima jäänud. Samas aitas Väitlusseltsi töö igas päevas midagi kindlat leida ja mõtteid lahtisest tulevikust ja väiksest identiteedikriisist eemal hoida.

Millise nõuandega annad teatepulga üle järgmisele kommunikatsioonijuhile?

Esmalt on mul väga hea meel, et parasjagu pooleli olev uue kommunikatsioonijuhi otsing on Väitlusseltsini toonud nii palju ägedaid ja hakkamist täis inimesi, kellele meie missioon korda läheb. Nõuandeid järgmisele inimesele olen kirja pannuid mitmeid, nende seas ka täiesti uusi suundi, mida kasvav Väitlusselts enda arenguplaanis näeb. Ja enim teebki rõõmu, et kuigi võistlusväitlus on Väitlusseltsi au ja uhkus, on võistleva suuna kõrval hulgim teisi tegevusi, mis võiks Väitlusseltsi missiooni ja argumendipõhist maailmavaadet üha kaugemale viia. Samas ei ole me ära unustanud Väitlusseltsi toredat kogukonda, kes väärib vahvate ürituste näol taaskohtumisi ja kokkutoomist.

Nõuandeid ma palju ei jagakski, küll aga soovitan igal juhul töötamist igapäevaselt nautida ja ennast arendada, kasutada võimalust, et Väitlusseltsi kollektiiv koosneb tarkadest ja koostööaltitest inimestest ning erinevatel üritustel on alati koos palju sõbralikke inimesi, kellega suheldes võib nii mõnegi uue pikaajalise sõbra leida.

Mis on see üks asi, mida jääd Väitlusseltsi tööst ja Väitlusseltsist kõige rohkem igatsema?

Üht asja on keeruline välja tuua, aga esimesena tulevad mõtteisse mitmekesisus ja paindlikkus. Mulle meeldib, et kogu Väitlusseltsis töötatud aja vältel olen saanud ellu viia ja kaasa lüüa niivõrd paljudes eriilmestistes ettevõtmistes, alustadeski erinevatest avalikkusele suunatud kampaaniatest ja igapäevasest sotsiaalmeedia ning kodulehe haldamisest kuni erinevate ürituste korralduslüliks olemiseni välja. Paindlikkus on samuti oluline aspekt, sest olles nüüd ühe aasta magistriõpinguid lõpetanud, mõistsin, kui enesest mõistetavana olen võtnud vabadust ise oma tööaega ja -ülesandeid planeerida ning mitte muretseda, kas töökaaslastele on kohati hektilised töötamise ajad meelt mööda või mitte.

Mida toob Sulle tulevik?

See on selge, et igav mul ei hakka ja armastus kommunikatsioonitöö ja spordi vastu hoiab mind tööalaselt rakkes. Järgmise aasta jooksul on fookuses magistriõpingute lõpetamine ning jätkan tööd harrastajate rannavõrkpalli treenerina Tartus NET spordihallis. Täiesti uue tööalase väljakutsena liigun erasektorisse ning aitan oma parimate oskustega kaasa lemmikloomaomanike elu võimalikult mugavaks tegemisele.