Persoon: Arutleva Kooli programmijuht Agnes Alajõe

Oktoobrikuu persooniloo fookuses on suvel Markus Laanojalt Arutleva Kooli programmijuhi ameti üle võtnud Agnes Alajõe. Kuidas on Agnes rolli sisse elanud, millisena kirjeldab ta enda juhitud haridusprogrammi ning milline inimene Agnes üldse on, saa teada juba persoonilugu lugedes!

Võtsid suvel Markuselt üle Arutleva Kooli haridusprogrammi juhi rolli. Kuidas on esimesed kuud uues ametis möödunud?

Esimesed kuud on olnud tohutult kiired, kuna sügis on teadupoolest koolides kõige kiirem aeg – palju olen pidanud käigu pealt üles korjama, kiirelt kohanema ja ka vaid enda hetke parima teadmise pealt otsuseid tegema. Loomulikult on see toonud ka palju arengut ja uusi põnevaid kogemusi.

Mis on Sind uue töö juures enim üllatanud?

Ma ei tea, kas seda saab tingimata üllatuseks nimetada, aga tõsiselt suur rõõm on olnud suhelda koolidega ja kuulda, kui väga on meeldinud õpetajatele koolitused. Õpetajad on kiitnud, kuidas koolitustelt on saadud väga palju väärtuslikke praktikaid ja võimalusi uusi teadmisi kohe enda õppetöösse kohandada.

Millised on olnud suurimad väljakutsed ja kuidas oled nendega toime tulnud?

Ausalt öeldes oli algus isegi pisut hirmutav, sest oli selline tunne, nagu peaks korraga kümnel rindel jooksma. Tööülesandeid on väga mitmeid ja erisuguseid, mistõttu on väljakutse tihti prioriteetide seadmine, eriti kui alles sisse elades ei teagi veel täpselt, mis ülesanded on kõige kiireloomulisemad või tähtsamad. Nendega toime tulemisel olen väga palju toetunud teistele programmiga seotud inimestele EVSis, kes on kannatlikult selgitanud, enda teadmisi jaganud või ka lohutanud, et kõike kohe ei jõuagi.

Mis tõi Sind üldse haridusvaldkonna ja arutleva õppimise juurde?

Haridusvaldkonda sattusin, kui kool, kus ma õppisin, kutsus mind gümnasistidele politoloogiat õpetama. Õpetajatöö viis mind esialgu programmi KiVa ning sealt saadud töö koolidega julgustas mind kandideerima Arutleva Kooli programmijuhi kohale. Näen enda õpilastelt, et argumenteerimisoskuste arendamine vajab erilist tähelepanu ning mul oli usku, et saan enda kogemusi ja haridust just Arutleva Kooli programmile hoo sisse andmisel ägedalt rakendada.

Kuidas iseloomustaksid Arutleva Kooli tänast seisu?

Programm seisab põneva väljakutse ees, sest tegutseme ligi kolmekümnes koolis ja soovime jätkuvalt kasvada. Seejuures peab aga otsima erinevaid lahendusi, kuidas pakkuda kõikidele koolidele sisukaid ja uusi õppematerjale, jagada koolitajaid mitme kooli peale ning käia kaasas koolide muutuvate vajadustega. Kuulen koolipoolsetelt koordinaatoritelt väga head tagasisidet ning näen, et programmi järgi on Eestis vajadust. Seega ongi meie väljakutseks programmi arendamine ja kasvu võimaldamine.

Millised on Sinu meelest suurimad väljakutsed arutleva koolikultuuri juurutamisel Eestis?

Ma arvan, et arutleva koolikultuuri juurutamise väljakutsed ei erine oma olemuselt teistest haridusvaldkonna väljakutsetest Eestis. Õpetajate laud on lookas ning ehkki me kõik soovime panustada õpilaste täisväärtuslikku arengusse, siis tuleb pidevalt kompromisse teha selle osas, millele jõuab hetkel rohkem tähelepanu pöörata ja millele vähem. Minu jaoks on oluline mõista, kuidas arutlemise julgustamine aitab meil luua toetavamat ja avatumat koolikeskkonda, mis soosib sisukat õppetegevust. Loomulikult aitaks sellele kaasa ka eeskuju avalikest aruteludest Eesti ühiskonnas, mis tõestaksid, et täiskasvanud on võimelised teineteisega rahumeelselt arutlema ja koostöiselt ühiste eesmärkide poole liikuma. See on vast aga igaühe sisekaemuse küsimus, millist eeskuju me noortele soovime näidata.

Arutleva Kooli teine lend on programmis alates septembist kaasa löönud. Millise energiaga on uued koolid ja õpetajad liitunud?

Uued koolid ja õpetajad on indu täis – koolid tahaks juba täie hooga pihta hakata, koostöiselt jagatakse esimesi kogemusi ja otsitakse võimalusi programmi täiemahulisele rakendamisele. Praeguseks on muidugi ka tunda, et koordinaatoritele on samuti sügis kiire aeg, mistõttu on uue programmi ellukutsumine nõudnud neilt kohanemist ja kasvuvaludega toimetulekut, mis paratamatult uue väljakutse vastuvõtmisega kaasnevad.

Kas uue lennu puhul on tehtud ka mõni sisuline uuendus või fookuse muudatus võrreldes esimese lennuga?

Ma usun, et meie peamine fookus on jäänud samaks, kuid kindlasti on võetud arvesse piltookoolide kogemusi ja tagasisidet. Näiteks on tähelepanekud nii koolituste kui ka õppetöö planeerimise osas olnud aluseks koolituste sisu täiendamisel ning õppeaasta ülese koormuse hajutamisel.

Milline võiks olla Arutleva Kooli mõju Eesti haridusele viie aasta pärast?

Arutleva Kooli mõju Eesti haridusele võiks olla mitmekülgne. Argumenteerimine ja arutelu võiksid olla loomulik osa õpilaste igapäevasest koolikogemusest. Tahaksime näha, et õpilaste kriitilise mõtlemise oskused läbivad märgatava arengu. Selge on, et kool ei suuda käia kõiksuguste ühiskondlike muudatustega kaasas ja seepärast on vaja, et õpilastel endil oleks kompetents, et nende muutuste keerises paremaid otsuseid langetada. Oluline on ka see, et õpetajad tunneksid end pädevalt õpilastele arutlevat ruumi võimaldades.

Oled kirjeldanud end kui rõõmsameelset inimest. Mis aitab Sul seda rõõmu hoida ka siis, kui töö on intensiivne või väljakutsuv?

Rõõmu hoidmisel aitab kindlasti kaasa see, et usun, et see mida me teeme, on päriselt vajalik – õiged lahendused on olemas, nendele peab lihtsalt piisavalt aega ja hoolt pühendama. Nendel kõige raskematel hetkedel aitab teadmine, et ma ei ole üksi, vaid tegutseme kolleegidega samade eesmärkide nimel ja suudame vajadusel ikka kuidagi need kastanid tulest tuua.

Hetkedel, mil jaks hakkab täitsa otsa saama, pööran erilist tähelepanu ka teistele tegevustele, mis tassi täidavad – sõpradega koos ajaveetmine, trennis käimine, sarjade vaatamine ja hea söögi nautimine. Kui kõik on eriti pekkis, siis aitab ka end karastavalt külma merre kastmine.

Oled öelnud, et Sulle meeldib lugeda. Mis on viimane teos, mis sind tõeliselt kõnetas ja miks?

Mulle meeldib mõtteid koguda rohkem ilukirjanduslikest teostest kui raamatutest, mis elamiseks selgeid juhiseid proovivad anda. :) Üks viimaseid raamatuid, mille lõpetamisel pidin võtma hetke mõtete kogumiseks, oli “I, Who Have Never Known Men”. See ulmeline teos sisaldas endas tavatus jutustuses mitmeid mõtteid nii üksindusest kui ka kogukonnast ning koos tegutsemise jõust.

Kui peaksid jagama üht mõtet, mis Sind elus kõige rohkem juhib, siis mis see oleks?

Olen seda vast ka enne maininud, kuid ühelt poolt on mind alati kõnetanud minu vanaisa mõte, et elu on liialt tõsine asi, et seda tõsiselt võtta. Usun, et ka see mõte aitab mul rasketel hetkedel rõõmsameelsust hoida. Sellega sarnaselt on mind köitnud mõte, et meie karmis maailmas on tõeline tugevus jääda lahkeks ja hoolivaks. Näen, kuidas keerulistel hetkedel ja väljakutsete ületamisel on teineteisele toetumine ja ühiselt tegutsemine ainus edasiviiv jõud.