Oktoobrikuu persoon: Andero Uusberg
Oktoobri persooniloo fookuses on väitlusvilistlane Andero Uusberg, kes avab väitlusega alustamise tagamaid ning tõmbab põnevaid paralleele väitluse ja Tartu Ülikoolis afektiivpsühholoogia professorina töötamise vahel.
Kuidas Sa väitluseni jõudsid?
Gümnaasiumis, Raplas. Väitlusseltsi vaatest on Rapla gümnaasiumidest tuntuim ilmselt Vesiroosi, kus tegutses legendaarne Katrin Viru ja korraldati harjutuskohtu formaadis turniire. Aga toona oli Raplas kaks gümnaasiumi ja mina käsin Rapla Ühisgümnaasiumis. Ma ei mäletagi, kes meie õpetajatest väitlust mulle tutvustas, Ülle Mäekivi äkki? Igal juhul hakkasime klassivendade Mihkel Nurme ja hiljem Märt Avandiga turniiridel käima.
Mis Sind väitluse juures paelub?
Alguses ilusad targad tüdrukud ja võimalus neid naerma ajada.
Sealt siis edasi on mulle kütkestav käigu pealt mõtlemine, mida väitlus nõuab ja arendab, nii pealt näha kui ise teha. Ise tehes on vabastav, et väitluskõne sünnib siin ja praegu, üle mõtlemiseks ja muretsemiseks pole aega.
Mulle hirmsasti meeldib ka asju struktureerida, see klapib väitlusega ka hästi.
Mis on Su kõige eredam väitlusega seotud mälestus?
Mu mälestused ei kipu olema kuigi eredad, pigem sellised muusikavideolaadsed kollaažid, kus erinevad episoodid on kokku sulanud.
Sellistena on meeles erinevad suuremad õnnestumised. Eestikate sõelvoorudes ehk siis mõnes saalis publiku ees väitlemised. Tudengina IDEA laagri treeneriks käimine Makedoonias, sama laagri tegemine Roostal. Ja muidugi EVSi suvelaagrid.
Palju toredaid mälestusi on ka perioodist, kui olin koos Pille Heidoga Hugo Treffneri väitlusklubi treener. Mingil minuga mitte seotud põhjusel tulid Eesti meistrid sel perioodil valdavalt just HTGst, mis tegi selle kõik veel eriti toredaks.
Kuidas Sa võrdled seda Väitlusseltsi, mis oli siis, kui sa aktiivselt väitlesid selle Väitlusseltsiga, mida sa täna kõrvalt näed?
Ma ei ole tänase seltsiga väga kursis, aga niimoodi eemalt imetlen tänast professionaalsust. Et on stabiilne organisatsioon, mitmed tegevused nii sisse kui välja. Väikest osa sellest küpsusest julgesime vaikselt visioneerida ka sel perioodil, kui olin seltsi nõukogus. Aga tõesti vaid väikest.
No ja muidugi väitluse tase ise. Viimane kogemus oli Arvamusfestivalil Sten Andrease juhitud arutelu, kus vahelduseks sisse ehitatud väitlejate kõned olid tõesti head. Tavainimeste kuuldes väitlemine ei ole üldse lihtne ülesanne, sest paljud võistlusväitluse praktikad ei ole tingimata hea retoorika (tempo, teatud manerismid). Aga seal nähtud kaks kõnelejat olid väga head nii väitluse kui täiesti normaalse retoorika žanris.
Vist on ka nii, et alkohol mängib tänases seltsis märgatavalt tagasihoidlikumat rolli kui minuaegses.
Töötad täna Tartu Ülikoolis afektiivpsühholoogia professorina. Mida professoriks olemine õigupoolest tähendab?
Professor on akadeemilise töötaja kõrgem auaste lihtsalt. Professori tööpäevad, nagu suuresti ka teaduri või lektori tööpäevad, koosnevad teadusest, õpetamisest ja administreerimisest. Kui veab, saab teadlasena uurida ja õppejõuna õpetada temaatikat, mis pakub endale huvi, mille kallal saab töötada ägedate meetoditega ning mis tundub ka kõrvaltvaatajale oluline.
Mul on selles mõttes vedanud. Uurin emotsioone, motivatsiooni ja otsuseid ning seda, kuidas inimene ise, aga ka heasoovlik kõrvalseisja neid asju reguleerida saab. Metodoloogiliselt ehitan oma töös kolme sorti mudeleid: teoreetilisi mudelid, mis erinevaid nähtusi seletavad (näiteks tunnete juhtimist mõtete juhtimise teel); eksperimentaalseid mudeleid ehk katseid, mis kutsuvad osalejates esile uuritava nähtuse võimalikult lihtsa versiooni, et me saaks seda põhjalikult uurida, umbes nagu bioloogid äädikakärbseid; ja viimaks arvutuslikke mudelid, mis kirjeldavad nähtust matemaatiliselt, et seda kunagi tulevikus ennustada ja simuleerida.
Kas väitlustaust tuleb Sinu igapäevatöös kuidagi kasuks?
Selgub, et teadusel on väitlusega ootamatult palju ühist. Erinevus on muidugi selles, et teaduses saab ise valida, mis seisukohta kaitsta. Aga sealt edasi on laual jälle kaasused, tõestused, ümberlükked ja kohtunikud.
Eriti väitlusesarnane on eelretsenseeritud teadusartikli avaldamise protsess. Avakõneks on käsikiri, mille ma esitan ajakirja avaldamiseks. Paari kuu pärast saabuvad kommentaarid (pahatihti anonüümsetelt) retsensentidelt, kes astuvad enamasti oponendi rolli püüdes leida mu kaasusest auke ja pakkuda tulemustele alternatiivseid tõlgendusi. Selle peale kirjutan mina siis vastuskirja, kus ma püüan kohtunikule ehk ajakirja toimetajale näidata, kus retsensendid eksivad ja miks mu kaasus siiski püsib.
Erinevalt väitlusest on mul siin muidugi võimalik oma kaasust ehk käsikirja jooksvalt parandada ja heade retsensioonide puhul kujunebki protsessist väitluse kõrval ka koostöö.
Väitlusel on muidugi paralleele ka õppejõu tööga. Väitlusest saadud kogemus ja julgus aitasid mul kindlasti õppejõuna alustada. Sellest ajast olen loodetavasti ikka edasi ka arenenud, näiteks püüan keerukaid ideid anda edasi sellisel sügavusastmel, milleks väitluskõnes ei ole aega.
Miks võiks tänapäeva noor väitlusega tegeleda?
Mäletan, et arutlesime väitlussõpradega, kuivõrd on väitlus eneseteostus inimesele, kellel on selleks vajalikud eeldused suuresti juba olemas, ja kuivõrd on see hea viis neid oskusi kasvõi nullist arendada. Ma ütleks, et minu aegadel pakkus selts pigem seda esimest kui teist.
Vastus küsimusele sõltub siin ilmselt sellest, kas midagi on selles osas muutunud. Kui on, siis võiks väitlemist soovitada kasvõi igale noorele kui võimalust harjutada käigu pealt mõtlemist, struktureeritust ja avalikku kõnelemist. Ning postmodernset tunnetust, et kõigel on vähemalt kaks poolt.
Kui selts on aga endiselt pigem koht, mis eeldab teatud kalduvusi kõigiks nendeks asjadeks, siis võiks väitlemist pigem soovitada noorele, kes tahaks kõiges selles veel paremaks saada ning leida ülejäänud eluks sarnaste kalduvustega sõpru.