Novembrikuu persoon: nõukogu liige Enn Metsar

Novembri persooniloos saame tuttavaks EVSi nõukogu liikme Enn Metsariga. Miks Enn usub, et väitluseta oleks tema elu täna sootuks teistsugune ning mis lisaväärtust andis Tallinna Inglise Kolledžis väitlemine juba kooli ajal, loe persooniloost!

Kuidas Sa väitluseni jõudsid?

Katrin Aava, minu klassijuhataja, oli kas esimene või üks esimestest, kes tõi väitluse koolidesse. See tundus põnev ja lahe ning nii see algas.

Mida väitlus Sulle andnud on?

Väitlus on mulle väga palju andnud. Ilma selleta oleks mu elu kindlasti teistsugune. Keskkoolis pakkus väitlus võimalust tegutseda väljaspool rangelt reglementeeritud koolisüsteemi. Inglise kolledžis, kus nõuded olid karmid ja eeldati palju tööd, ent individualismi ei hinnatud, oli väitlejaks olemine natuke "nohik-rebel" olemine ja pakkus saavutusrõõmu, mida kool ise väga ei pakkunud. Ülikoolis andis väitlus kogemusi organisatsioonide ehitamisel ja ürituste korraldamisel. Ülikooli ajal oli ka minu võistlusväitluse tippaeg, võtsime seda väga tõsiselt ning saavutused andsid palju enesekindlust ja energiat. See omakorda toitis üldist elurõõmu ja ambitsioonikust.

Pärast ülikooli õppisin ja elasin mõnda aega välismaal ja ka tagasi Eestis olin väga pühendunud tööle ning olin väitlusest kaugel. Hiljem sattusin taas kohtunikuks ning hakkasin kord-kaks aastas mõnel turniiril osalema. Sellest ajast alates on väitlus olnud minu jaoks pigem hobi, mis – nagu head hobid ikka – pakub eskapismi igapäevaelust. Tänu väitlusele olen leidnud palju toredaid sõpru ja tuttavaid. Väitlejad on intelligentsed, pisut naljakad ja kindlasti mitte igavad inimesed. Samuti pakub väitlus võimaluse lävida inimestega, kellega igapäevaelus tõenäoliselt ei kohtaks ja see on väga rikastav kogemus.

Mida pead enda suurimateks saavutuseks seoses väitlusega?

Minu suurimad saavutused väitluses tulid ülikooliajal, kui väitlus oli minu elu üks keskseid tegevusi ja eesmärk oli alati võita ning pidevalt paremaks saada. Sel perioodil järgnesid meistritiitlid üksteise järel, mille seas oli suurimaks saavutuseks Euroopa meistrivõistluste võit. Samuti panustasime ülikooli väitlusklubide arendamisse ja uute väitlejate koolitamisse. Asutasin Tallinna Ülikooli väitlusklubi, mille liikmetest keegi ei olnud varem väidelnud. Aasta hiljem läksin Tartusse ja mäletan, et väitlusklubis toimusid mõnikord näidisväitlused ja koolitused korraga kolmes klassis, sest uusi liikmeid ja huvilisi oli nii palju. Paljud neist jäid väitlusega pikaks ajaks seotuks. Vähemalt sel ajal ei olnud eelnevalt keskkoolis väitlemine tingimata eelduseks, et ülikoolis väidelda.

Kas väitlus on Sulle kasuks tulnud ka töövaldkonnas?

Jah, kindlasti. Väitlus arendab oskust mõtteid kiiresti struktureerida ja selgelt väljendada. Võime selgelt kommunikeerida, olgu siis üks-ühele või mitmesajale inimesele korraga, on äärmiselt oluline ning täiesti arendatav. Samuti ei saa alahinnata, kui stressirohke on enamus inimestele avalik esinemine. Väitlejate jaoks on see tavaliselt pigem meeldiv tegevus.

Kuulud ka EVSi nõukokku. Miks võiks keegi nõukokku kandideerida?

Esiteks tahaksin mainida, et nõukogu roll on tänaseks väiksem kui aastaid tagasi, mil olin viimati liige. See peegeldab EVSi juhtimise järjepidevat arengut, mis on väga positiivne. Nõukogu töösse panustamine on minu jaoks võimalus anda tagasi organisatsioonile ja tegevusele, mis on paljusid meid kujundanud. Usun, et on ülioluline, et nii organisatsioon kui ka väitlus tervikuna oleksid elujõulised ja jätkusuutlikud.

Millega Sa täna igapäevaselt tegeled?

Hetkel võtavad enamiku minu ajast ja energiast kaks väikest last – kolmeaastane ja üheaastane. Nad on väga toredad, aga need, kes on või on olnud väikeste laste vanemad, teavad kindlasti, kui väljakutsuv see periood on. Piisavalt kaua magamine, aeg iseendale ja professionaalne areng on asjad, mida saab ehk vaid unes ette kujutada. Ja uni on harv luksus. Seetõttu on professionaalsed eesmärgid viimastel aegadel olnud ootel. Loodan, et peagi suudan neile rohkem aega pühendada.

Räägi palun üks lõbus lugu seoses väitlusega.

Nalja on väitlustes alati saanud, aga üks eredamaid hetki minu jaoks on esimese rahvusvahelise ülikooliturniiri, Tartu Openi korraldamine. Olime broneerinud suure osa Pühajärve Puhkekeskusest ja turniiri eelarve oli kaugelt suurem EVSi varasemate turniiride omast – võib-olla isegi suurem kui organisatsiooni aastaeelarve. See tekitas juhatuses üsna suurt ärevust. Nad soovisid korralduse hoopis kellegi teise kätte anda, et teha tagasihoidlikum turniir, väiksemas kohas ja väiksema eelarvega. See aga ei õnnestunud, sest hoolimata nende usaldamatusest oli selge, et Tartu Ülikooli väitlusklubi oli selle turniiri selgroog – ilma meie panuseta ei oleks üritust toimunud. Ainus EVSi panus oli vist see, et kasutasime nende pangakontot.

Pinged olid kõrged, aga turniir osutus väga edukaks. Ent enne, kui see üldse alata sai, juhtus üks ootamatu ja veidi koomiline intsident. Buss, mis pidi Euroopa tippväitlejaid Tallinna lennujaamast Pühajärvele tooma, läks maantee ääres katki ja nad kõik jäid palavuses ootama. Bussifirma ei suutnud olukorda kiiresti lahendada, mistõttu oli vaja neile korduvalt helistada. Tol ajal olin oluliselt vähem diplomaatiline ja pärast üht eriti järsku kõnet küsis bussifirma esindaja telefonis: “Kas teil piinlik ei ole nii kuri olla – ise olete ju väitleja?“. See lause kummitab mind siiani! Õnneks leidsid nad lõpuks lahenduse, saatsid uue bussi ja kõik jõudsid turvaliselt kohale.

Ma ei tea, kui naljakas see teistele tundub, aga mulle endale toob see lugu alati väikese naeratuse näole. Lisaks ei ole ma kõige osavam anekdootide vestja ja mõned teised lõbusad lood ei pruugi olla kõige sobivamad laiale auditooriumile jagamiseks.