Märtsikuu persoon: nõukogu liige ja Äripäeva ajakirjanik Polina Volkova
Märtsikuu persooniloos saame tuttavaks järgmisel kahel aastal EVSi nõukogus organisatsiooni arengusse panustava ning igapäevaselt Äripäevas ajakirjanikuna töötava Polina Volkovaga. Kuidas Polina väitluseni jõudis, kuidas on väitlemine teda tööalaselt aidanud ning milliste nippide abil soovitab ta meediat tarbida, loe juba persooniloost!
Kuidas Sa väitluseni jõudsid ning mis Sind selle juures paelub?
Aasta oli 2004 ning Tartu Ülikooli tudengitest entusiastid korraldasid esimesi venekeelseid turniire Karl Popperi formaadis, kuhu mina 14-aastasena ka sattusin. Sellele järgnes 10-aastane teekond väitluses, kus kõige rohkem mind paelusid inimesed ning rahulolutunne, mis kaasneb hästi õnnestunud väitlusega.
Kuulud käesoleval ja järgmisel aastal ka EVSi nõukokku. Millised on nõukogu liikme ülesanded?
Me toetame ja nõustame EVSi tegevjuhti Kristinit igasuguseid tähtsaid otsuseid langetades. Siiani oleme arutanud näiteks rahastust ja EVSi strateegiat.
Töötad Äripäevas ajakirjanikuna. Mis on selle elukutse head ja vead? Kas väitluskogemus on sellel erialal kasuks tulnud?
Natukene rohkem kui aasta tagasi tegin ebatavalise käigu – vahetasin venekeelse Äripäeva juhi positsiooni tavalise ajakirjaniku ameti vastu. Mõtlesin, et mida kauem ma juht olen, seda väiksem on võimalus, et hakkan taas ajakirjanikuna "põllul" töötama. Ajakirjanikutöö meeldib mulle väga ja ma ei tahtnud selle töö mõnust ilma jääda. Mulle meeldib asju uurida ning küsimärgi alla seada, meeldib selle töö emotsioonirohkus ja loomingulisus, meeldib keerulisi asju lihtsas keeles seletada. Mulle meeldivad ka ajakirjanikud. Tore teada, et igas maailma nurgas on inimesed, kellega jagad samu väärtusi.
Ajakirjanikutöö varjuküljeks nimetatakse emotsionaalset kurnatust ja stressi. Mõnikord teema ei edene, allikad ei räägi ja kaotad üldse asja mõtte ning kahtled endas. Aga Äripäevas osatakse ajakirjanike hästi hoida ja toetada, et me läbi ei põleks.
Väitlus õpetas mulle kriitilist mõtlemist, mis on ajakirjaniku jaoks number üks omadus. Lisaks pead sa oskama erinevate vaatenurkade vahel navigeerida, kiiresti mõelda ning osata teksti struktureerida, et suurema kaaluga asjad saaksid rohkem tähelepanu – nagu ka argumentide koostamise puhul.
Kriitiline mõtlemine on oluline nii väitluses kui ajakirjanduses. Kas tänapäeva infoühiskonnas, kus mõnikord on uudistele klikkimine tähtsam kui loo uudisväärtus ning liigub palju väärinformatsiooni, kipub nii ajakirjanike kui uudiste tarbija kriitiline mõtlemine tahaplaanile jääma?
Ühelt poolt tahaks öelda, et klikiajakirjandus ei ole enam nii suur probleem, kui see oli 15 aastat tagasi. Meediaväljaanded liikusid teiste majandusmudelite juurde ning hakkasid reklaamiandjatest vähem sõltuma. Kui inimesed on väljaanne kvaliteediga rahul, jätkavad nad oma tellimust. See motiveerib toimetusi kvaliteetselt oma tööd tegema. Kui lugu on hea, siis väärib see ka uhket pealkirja, mis palju klikke toob.
Aga kahjuks on see vaid osa pildist. Täna on juurde tekkinud palju igasuguses formaadis meediat ning võitlus tähelepanu eest on veelgi suurem. Endiselt saab seda otsida kas eetilisel või mitte-eetilisel viisil.
See panustab post-truth probleemi, kuna see õitseb info ülekülluse pinnal ning seda toidab inimeste usaldamatus misiganes instituutide, sh ka meedia vastu. Miks usaldust ei ole, sellest võib kaua rääkida, aga kindlasti on siin oma roll nii tehnoloogiahiidudel, propagandamasinal, poliitikute tõmblemistel kui ka meedial ja sellel samal klikiajakirjandusel. Usaldamatuse ja inforohkuse tulemusena kaovad selged orientiirid, mida uskuda ning mida mitte, kõik tundub võrdselt kahtlane ning suhteline. See on aga hea pinnas propaganda levikule.
Ma arvan, et selle vastu aitab see, et inimesed, kes kehastavad tähtsaid instituute nagu näiteks poliitilised instituudid või ajakirjandus, peavad teadvustama ennast usalduse kandjatena. Nemad ei esinda vaid ennast ja oma huve, vaid oma tegevuse kaudu vastutavad ka omaenda instituudi usaldusväärsuse eest.
Kindlasti peavad inimestel olema ka kriitiline mõtlemine ning siiras soov üksteist mõista.
Anna mõni nipp, kuidas võiks teadlik kodanik meediat tarbida?
1. Erista arvamust faktist.
2. Ilma tõestuseta väited ei ole faktid.
2.1. Kui väiteni jõuti mingi arutluse tulemusena, jälgi, et arutluses ei oleks loogikavigu. Kas A tähendab alati B-d või võib tähendada ka C-d või D-d? Kas tegemist pole liigse üldistusega? Kas ei ole nii, et omavahel võrreldakse asju, mida võrrelda ei saa?
3. Kui midagi on esitatud faktina, jälgi:
- kas see fakt vastab tõele;
- ega see fakt ei ole kontekstist välja rebitud.
Milliste tegevuste ja hobidega Sa vaba aega sisustad?
Vabal ajal, kui ma ei maga ja ei korista, naudin elu koos lähedaste inimestega.