Maikuu persoon: 2006. aasta keskkoolide Eesti meistrivõistluste parim kõneleja ja SpeakSmarti koolitaja Anna Karolin
Mai persooniloos saame lähemalt tuttavaks 2006. aastal keskkoolide Eesti meistrivõistlustel parima kõneleja tiitli pälvinud ja täna SpeakSmartis koolitajana töötava Anna Karoliniga. Kuidas Anna väitluskarjäärile tagasi vaatab ja mille põnevaga Anna tegeleb, loe juba loost!
Kuidas Sa sattusid väitluse juurde? Kas mäletad oma esimest väitlust?
Väitluse juurde tõi mind keskkooli alguses teadmine, et minust paar aastat vanemad endised koolikaaslased, näiteks Inga Jaagus, väitlesid ja see tundus lahe. Mu esimesed väitlused ei läinud üldsegi sujuvalt, sest olin väga närvis ja mõte jooksis kinni. Treffneris oli aga elav väitlusklubi ja toredad tudengitest treenerid (Andero Uusberg, Pille Heido).
Mis Sind väitluse juures enim köitis?
Väitlemine tekitas minus metsikut hasarti, pean seda senini omamoodi ekstreemspordiks. Ma arvan, et minu jaoks oli see kombinatsioon sellest, et sa pead intellektuaalselt ja verbaalselt pingelises olukorras sooritama, kasutades enda varasemaid teadmisi. Keskkoolis saime muidugi paljudeks väitlusteks ka valmistuda, aga eks iga väitlus oli erinev ja omamoodi ennustamatu. Mulle üllatuseks selgus, et olin sageli teistest kiirem mõtleja.
Oled 2006. aasta keskkoolide Eesti meistrivõistluste parim kõneleja –
millised mälestused Sul sellest ajast kõige eredamalt meeles on?
Keskkooliväitlus oli lõpuaastal mulle kõige olulisem asi :P. Ma mäletan väga eredalt, et ma soovisin tulla meeskondlikus arvestuses Eesti meistriks ja teha ära enda klassikaaslastest koosnevale põhikonkurentidest tiimile. Sel ajal panustasin palju vaeva ettevalmistatud teemades tõestuse leidmisele ja mul oli tõesti absoluutselt iga asja kohta tõestus või paar olemas. Võitu see meile siiski ei toonud, parima kõneleja tiitel ehk leevendas veidi mu kurbust. Aga ainult veidi!
Milliseid oskusi või mõttemustreid, mille väideldes omandasid, kasutad siiani oma igapäevaelus?
Ma arvan, et väitlemine on mind elus kõige enam mõjutanud hobi ja kogukond. Väitlemise kaudu arendasin kiirelt mõtlemise ja mõtete verbaliseerimise oskust, samuti taktikalist ja struktuurset mõtlemist. Kohtunikutöö arendas tugevalt teiste kuulamise oskust, isegi kui ise olin väsinud. Ka oli väitlus tugev väärtusharidus ja motiveeris mind ka väga palju lugema. Paljudest väitluskaaslastest said mu sõbrad ja hiljem kolleegid või näiteks akadeemilised juhendajad. Tööelus väitlejaid kohates tunnen enamasti rõõmu, sest tean, et lähtume suheldes sarnastest eeldustest ja väärtustest. Kõikidest enda identiteetidest suhestun kindlasti väitleja omaga kõige tugevamalt.
Siiski ei olnud minu väitluskogemus ainult positiivne. Olin väitlemisega tegelema hakates enda peretausta puhul pigem haavatav noor ja paljud väitluskogukonnas levinud normid mõjutasid mind negatiivselt. Näiteks kippusin üle väärtustama võitmist ja saavutamist, samuti intellektualiseerimist. Sel ajal oli Tartu väitluskogukonnas debatt selle üle, kas rohkem loeb väitlusanne või tehtud töö. Selle tagajärjel kippusin vaeva nägemist ja alguses ka ennast alahindama ja see ei tulnud mulle õpingutes kasuks. Ka oli ülikooliväitluses palju ebatervet konkurentsi ja minu väitlusvõidud olid mingis mõttes enese tõestamise vahend.
Ma arvan, et sarnased väljakutsed on igas noortespordis ehk valdkonnas, kus erineva tausta ja veel kujunevate hoiakute ja regulatsiooni oskustega noored tegutsevad. Näen seda näiteks ka jõuspordis. Seetõttu pean oluliseks, et väitlusmetoodika hõlmaks ka neid mõjusid tasakaalustavaid norme ja meetodeid. Mõnelt praegustelt väitlusnoorelt olen näiteks kuulnud saavutusfookuse tõttu väitlusrõõmu kadumise mure kohta.
Kuidas mõjutas väitlus Sinu hilisemaid haridus- ja karjäärivalikuid?
Naljaga võib öelda, et väitlus olingi mina ja on raske öelda, kus minu valikutes ei olnud väitlust, aga samas ka mind. Kindlasti tugevdas ühiskondlikel teemadel uurimine ja väitlemine minu nagunii tundlikku sotsiaalset närvi ja seetõttu olen oma töös olnud keskendunud ühiskondlike probleemide lahendamisele. Mingis mõttes võib öelda, et senimaani ehitan ma kaasusi, kuivõrd kõige enam meeldib mulle mõelda välja või panna rakendusse uusi sekkumisi, seda kas avalikus sektoris, teaduses või nüüd varsti psühholoogina.
Sul on kohe varsti kaks magistrikraadi – millistes valdkondades ja miks just need erialad?
Ausalt öeldes ei teadnud ma keskkooli lõpetades hästi, mida teha soovin. Politoloogiasse tõmbas mind soov tegeleda ühiskondlike valukohtadega. Politoloogia puhul on minu jaoks olnud raske leppida ideega peaaegu igavesest ühiskondlikust konfliktist erinevate poliitiliste vaadetega gruppide vahel. Mind on aga väga köitnud avalik haldus just ühiskondlike probleemide lahendamise vaatest.
Psühholoogia hakkas mind ka huvitama väideldes. Mind on pikalt huvitanud infotöötluse ja otsustamise psühholoogia. Näiteks uurisime endise väitlustreeneri ja praeguse akadeemilise juhendaja Andero Uusbergiga, kas ja milline mõju on demagoogial valijatele ja kas seda saab tühistada. Kõige tugevamat kirge tunnen aga vaimse tervise teemade suhtes. Mitmeid vaimse tervise baasoskusi õppisin ise tõenduspõhises teraapias alles 20ndates. Tahan, et kõikidel inimestel oleksid need oskused. Psühholoogias on mul väga pikk nimekiri mind huvitavatest teemadest, ei teagi, kas see kunagi lüheneb.
Milline on üks müüt väitluse kohta, mida Sa tahaksid ümber lükata?
Ma mäletan, et kui olin väitlusega vaid natuke tegelenud, sai minust mõnest ajaks kõigiga debateeriv kaabakas. Mida kogenumaks väitlejaks aga sain, seda paremini õppisin oma väitlusindu pigem tagasi hoidma või laskma teiste arvamusel olla. Väitlemine pikas perspektiivis õpetab analüüsivalt ja tasakaalukalt mõtlema, nägema mündi mõlemat poolt. Seega: väitlus ei tee kellestki argumentatiivset kaabakat! Kui kohtate mõnda, siis suunake teda väitlemisega tegelema.