Juulikuu persoon: EVSi rahvusvahelise koostöö juht ja Suveakadeemia peakorraldaja Mirtel Etverk

Juulikuu persooniloos saame tuttavaks hiljuti Väitlusseltsis rahvusvahelise koostöö juhina tööd alustanud ning peakorraldajana 2025. aasta Suveakadeemia läbi viinud Mirtel Etverkiga. Miks läks Mirtelil aega, et väitlemisega alustada, milliste väljakutsetega seisis ta silmitsi gümnaasiumi viimasel aastal, kui ta krooniti keskkoolide Eesti meistriks ning kuidas võtaks ta tänavuse Suveakadeemia kokku, loe juba loost!

Milline oli Sinu esimene kokkupuude väitlusega?

Esimene kokkupuude oli 8. klassis. Mina ei olnud kunagi väitlusklubisse sattunud, aga mul olid lahedad klassiõed Mia, Ingel ja Annika, kes läksid väitlema ja osalesid mõnel turniiril. Sellel hetkel oli väitlus ainult “mingi lahe asi, mida teevad mu targad ja lahedad klassiõed”. Kuigi kerge huvi väitlema minna mul tekkis, siis klubisse ma kunagi ei jõudnud, samal ajal oli mul trenn ja võistlussport oli tol hetkel olulisem. Kaks aastat hiljem 10. klassis pidin valima endale valikaine. Kõik valikained hakkasid nii hilja, et trenni poleks niikuinii jõudnud ja siis otsustasin TIKi väitlusklubisse minna. Valikaine sai läbi, aga väitlus hakkas meeldima, seega juurde lisandus keskkoolide klubis käimine ja etapid.

Tulid 2024. aastal keskkoolide Eesti meistriks. Millist tähendust see tiitel sulle omab?

Minu jaoks omab rohkem tähendust terve 12. klass ja tollane väitlushooaeg kui see tiitel. Terve aasta oli mulle isiklikult väga raske. Olin liiga kaua teinud liiga palju asju samal ajal – võistlesin kahel spordialal, juhtisin kaht väitlusklubi, lõpetasin kooli jms. Kõik see tempo jättis oma jälje ja olin suht väsinud. Kõige selle jooksul sain vist esimest korda elus päriselt aru, kui paljude lahedate inimestega olen ümbritsetud. Kõik abi, olgu see kaasuste kirjutamine või sunniviisiline väitluskeeld paariks nädalaks, et saaksin puhata, tegi südame väga soojaks.

Ma võin olla paras pujäänik – vingun palju, puhata ei taha ja kaotada ka ei oska, müts maha kõigi ees, kes viitsisid minuga mässata. Kirss tordil oli minu tiim – Ingel ja Mia – kellega käisime samas koolis 1. kuni 9. klassini ning kes on (ja jäävad) minu lemmikinimesteks. Mul oli rõõm ja au nendega väidelda! Tegime koos treeneritega tohutult tööd selle viimase kaasusega ja meistritiitel superfinaalist kui ka kõnelejate arvestuses oli hea preemia.

Suundusid peale gümnaasiumi lõppu Hollandisse ülikooli. Kuidas elu Sind Hollandisse viis, kus ja mis eriala Sa tudeerid?

Kõige ausam vastus on, et Hollandisse läksin, kuna Inglismaa oli pärast Brexitit liiga kallis ja stipendiumit ma ei saanud. Kuigi tegemist oli nii-öelda teise valikuga, siis olen väga rahul – ülikoolide tase on hea. Õpin Maastricht University European Law Schoolis Euroopa õigust.

Milliseid erinevusi oled märganud Eesti ja Hollandi väitluse vahel?

Erinevusi on pigem vähe, ülikooliklubid on samasugused nagu Eestis, kuigi tihti suurema osalusega. Ise arvan, et see on tingitud sellest, et ülikooliklubis või täpsemalt student associationi liikmeks olemine on Hollandis rohkem au sees.

Teine erinevus on muidugi rahvusvaheliste turniiride kättesaadavus. Eesti on suurematest ja uhkematest turniiridest kaugel, Hollandist saab võrdlemisi odavalt lennata nt Inglismaale või Bulgaariasse väitlema. Turniiride taseme erinevus (ka rahvuslikul tasemel) oli alguses hirmus ja ego sai hea löögi, aga sain uued mõõdupuud arenguks.

Juulis toimus Noarootsi Gümnaasiumis igasuvine väitluse tippsündmus Suveakadeemia, mille õnnestumise eest peakorraldajana hoolt kandsid. Kuidas Suveakadeemia peakorraldaja silme läbi õnnestus? Milliste väljakutsetega ürituse eel ja ajal silmitsi seisid?

Suveakadeemia oli tore väljakutse. Osalejad oskavad päriselt kvaliteedi kohta rääkida, aga suures plaanis läks vist hästi. Üritusele eelnev töö oli viperuseta. Mulle telgitagune ettevalmistus meeldib, kõik töö on väga süsteemne ja läbipaistev. Kohapeal on küll lõbusam ringi joosta, aga mulle ei meeldi suur tähelepanu, mis korraldusega kohati kaasneb.

Hea üllatuse saime esimesel päeval enne avamist, kui koolil ja vallamajal oli elekter ära ning toitlustaja helistas, et pole pliiti ega vett. Teise asjana saime teada, et majutuskohti on vähem kui lubatud, sest toimub remont. Õnneks jõudis elekter kööki umbes 10 minutit enne avamist ning remont lõppes teise päeva õhtul. Kõik said süüa ja magamiskoha!

Alustasid hiljuti Väitlusseltsis tööd rahvusvahelise koostöö juhina – mis Sind selle rolli juures enim kõnetab?

Rahvusvaheline koostöö hõlmab enamjaolt erinevaid projekte ja nendel on suur potentsiaal ühiskonnale kasu tuua. Mulle meeldib tunda, et saan olla oma toimetustega kasulik.

Millist mõju Sa tahaksid oma uues rollis avaldada? Mida on Eesti väitlusel maailmale pakkuda?

Mõju avaldamine on natuke hirmus väljend… Mul on elus tohutult vedanud ja olen saanud kogeda fenomenaalseid asju, tahaksin midagi tagasi anda Eestile või väitlusmaastikule. Ideaalses maailmas on iga projekt mõne üksikinimese jaoks lahe kogemus, kust nemad saavad midagi väärtuslikku.

Eesti väitluse eelis on inimesed ja haridussüsteem. Eestlased on tohutult targad, hea loogilise mõtlemisega ja meil on maailmas vedanud, kuna meid hoitakse ja kaitstakse. Meil on ülihead teadmised ja oleme pidanud lähiminevikus ise asju nullist üles ehitama, seega teame, kuidas teadmisi rakendada.

Kas Sul on juba esimesed ideed või projektid, mida tahaksid ellu viia?

Mõned ideed ja eesmärgid ikka on. Esimese asjana on vaja eelnevad projektid viisakalt lõpetada. Suurtest tulevikulootustest või eesmärkidest mulle rääkida ei meeldi, pärast läheb nihu ja olen suuga suure linna ehitanud. See on minu väike ebausk ja kiiks.

Millega Sa väitluse, õpingute ja töö kõrval vaba aega sisustad?

Mulle meeldib käia looduses jalutamas või rattaga sõitmas, katsetada erinevaid retsepte ja teha trenni. Olen suur-suur loomafänn ja veedan hea meelega aega igasugu neljajalgsete tegelastega. Võimaluse korral käin sõprade koertel-kassidel külas või lähen hobuste juurde, tegelesin seitse aastat võistlusspordiga ja ratsutamine on ikka veel südamelähedane tegevus.