MURERAVI | Suured debatid ei toimi. Kuidas tagada, et sõna saaksid ka teised peale Helme ja Kallase?

MURERAVI | Suured debatid ei toimi. Kuidas tagada, et sõna saaksid ka teised peale Helme ja Kallase? 13. märts 2023 Kristin Parts, Triinu Jõgi Debattide ülesehitus sunnib poliitikud teatud raamidesse, kus väga lühikese aja jooksul tuleb vastata oponentide kriitikale ja väitlusjuhtide küsimustele ning kanda ette ka enda seisukohad, et need valimiseelses ühiskondlikus arutelus oluliseks saaksid. Seitsme inimesega 90minutiline debatt ei võimalda eriti sügavat analüüsi. Teemad ei ole poliitikute dikteerida, seega aeg-ajalt on tarvis märksõnadena hõigata välja haridus, tervis või integratsioon, et mitte keskenduda vaid näiteks julgeoleku või majanduse teemadele, mis soosivad teatud erakondi. Nägime nii debatte, kus väitlust juhtisid kahetsusväärselt poliitikud ise, kui ka debatte, kus kandidaatidele seatud raamid neid silmanähtavalt ja võib-olla ebamõistlikult piirasid. Oluline on debati oskuslik juhtimine, mis ei võimaldaks kahel väitlejal veeta poolteist tundi teineteist süüdistades ja vaid oma parimaid saavutusi esile tõstes. Eesti debatikultuur on kindlasti arenenud ning väitlusi iseloomustab statistika, uuringute ja näidete tihe kasutus. Siiski tasub järgmisel korral mõelda, milline aruteluruum poliitikutele kujundada, et anda neile aega oma seisukohti valijale selgitada, suunata neid vastama, kuidas nende lubadused päriselt ellu viiakse, ning lubada neil siiski oma vaateid selgitades ka üksteisele vastanduda. Mõned soovitused. Tervitatavad on formaadid, kus fookuses on vähe kandidaate ning neil õnnestub päriselt avada oma seisukohti. Näiteks saab tuua Vikerraadio „Vastasseisud“ või Delfi „Tööintervjuud“. Tasub aga mõelda, kuidas nende formaatide käigus anda kandidaatidele ühesugused tingimused ja tagada, et esitatavad küsimused oleksid võrreldavad. Suur valimisdebatt on kindlasti atraktiivne, kuid seitse inimest on liiga palju. Et tegemist ei oleks pelgalt valimisnohiku meelelahutusega, võiks formaat anda valijale rohkem kui ettevalmistatud seisukohti ja kiireid valikulisi vasturepliike. Tuleks mõelda, kas on võimalik kandidaate erakonna suuruse, reitingu või kasvõi loosi alusel grupeerida, et kandidaadil oleks võimalik oma seisukohti avada ning rahulikult oponentide mõtetele vastata. Hea debati aluseks on selge teemafookus. Kindlasti kurvastab kultuurivaldkonna inimesi, kui neile pühendatakse ERRi eetris vaid 10 minutit, mille jooksul ei ole võimalik ühtegi päris muret analüüsida ja kuuleme vaid kiireid seisukohti. Piiritletud teemaga debatid annavad poliitikutele võimaluse küsimusi süvitsi analüüsida. Vasturepliigid ei pea jääma vaid ühelauselisteks hõigeteks, vaid annaksid päriselt võimaluse võrrelda erakondade erinevaid lähenemisi. Väga hea väitlusjuht on eduka debati võti. Väga hea ajakirjanik ei ole automaatselt väga hea väitlusjuht. Kui arutelujuht ei saa poliitikult vastust, siis tuleb küsida uuesti. Kui kandidaat räägib pikalt-laialt kõigist oma lubadustest, tuleb küsida, kuidas need ka ellu viiakse. Kui poliitik on rahulolematu, sest ta ei jõua oponentidele vastata, tuleb mõelda, kas ehk on püstitatud küsimusi liiga palju jne. Viis tähelepanekut Meeldivalt palju kasutatakse debattides statistikat, uuringuid ja näiteid. Erineva tõestusmaterjali omavahel võrdlemiseks jääb tihti aega puudu, kuid selle olemasolu annab eeldused informeeritumaks valikuks. Igas erakonnas leidub säravaid väitlejaid, kes oskuslikult oma mõtteid põhjendavad. Mõnes erakonnas on neid aga rohkem, teistel tuleb jälle ette esinejaid, kes mõjuvad passiivse ja asjatundmatuna. Eks siin saab valija teha võrdlusi erakondade pinkide pikkuse kohta. Tahavad teised kandidaadid seda või mitte, Kaja Kallasel ja Martin Helmel õnnestus debattides omavahelise vastandumise kaudu domineerida. Teistel jäi üle oma seisukohti lisada ja pigem emma-kumma selja taha koonduda. Kandidaadid põhjendavad hea meelega, mida nende erakonnad soovivad ellu viia, pigem aga ei taheta vastata küsimusele, kuidas nad oma plaanid ellu viivad. Siinkohal oleks oodanud suuremat rolli väitlusjuhtidelt, kes rohkem küsimusi esitaksid. Debatt on paratamatult piiratud formaat, kus valija tahaks näha väga head argumenteeritust ja säravat retoorikat. Siiski ei võimalda valimisväitlused poliitikutel nimetatud oskusi üldjuhul piisavalt demonstreerida. Isamaa ja Helir-Valdor Seeder Isamaa ja Helir-Valdor Seedri esinemised on väga väärtustekesksed. Isamaal on mugav viidata oma viimase nelja aasta tegudele – olgu peretoetustele või pensionireformile –, pea igas debatis oni hoolimata väitluse põhiteemast edukalt esile toodud erakonna peamised saavutused, vahet pole, kes erakonda esindab. Seeder ise jätab debattides tihti selge, asjatundliku ja rahuliku mulje. ERRi „Valimisstuudios“ pakkus ta isegi debatti lõbusamaks muutvaid remarke. Siiski reageerib Seeder vahel vähe ja jääb väljapoole debati fookust. Keskerakond ja Jüri Ratas Keskerakonna kandidaatide läbivaks jooneks on minevikule keskendumine: tuuakse detailselt esile Keskerakonna varasemaid saavutusi ja teiste erakondade, eriti Reformierakonna vigu. Seejuures saavad Keskerakonna enda tulevikuplaanid vähem tähelepanu. Küll aga on nii ümmarguse jutu poolest tuntud Jüri Ratas kui ka näiteks Tanel Kiik hästi informeeritud ja oskavad pea iga teema juures viidata faktidele. Siiski jäid näiteks Taavi Aas, Jaak Aab ja Neeme Väli ERRi debattides pigem tagaplaanile, toetades seeläbi Reformierakonna ja EKRE vastandumist, mida samas Jüri Ratas nii ERRi debatis kui ka Delfi „Tööintervjuus“ igati vältida üritas. Julgeolek on paratamatult olnud üks nende valimiste põhilisi vaidlusküsimusi, kus Kaja Kallas saab särada väga hea rahvusvahelise maine ja Martin Helme teistest selgelt erinevate seisukohtadega. Keskerakond on üritanud julgeoleku kõrvale tuua enda võtmeküsimusi nagu toimetulek, pensionid, tervishoid ja regionaalpoliitika, mis teemade katmise mõttes on küll toiminud, kuid fookusesse ei ole jõudnud. Reformierakond ja Kaja Kallas Praeguse peaministrina on Kaja Kallase suurim tugevus põhjalik ettevalmistus ja oskus faktidega hästi ümber käia. Sama trendi on näha ka teiste Reformierakonna kandidaatide seas, kes on samuti faktipõhised ja kindla arusaamaga nii minevikust kui ka tulevikuplaanidest. See annab valijale märku Reformierakonna pikast pingist. Ent peaministriparteina on kõigil erakonna kandidaatidel ka tugev koduväljaku eelis: ühelt poolt on neil valitsusse kuulumise kaudu rohkem informatsiooni. Peale selle on oponentidel praegusele valitsusele mugav vastanduda. See annab omakorda reformierakondlastele rohkem vasturepliikide võimalusi ning väga piiratud ajaga debattides ajalise võidu oma seisukohti selgitada ja väitluses enda teemapüstitustega domineerida. Kaja Kallas on edukalt loonud mõlemale sobivat narratiivi, et nende valimiste peamine küsimus on just nemad vs. EKRE, mis väljendus ka debattides vastandumisena. Omavahelist väitlust on olnud muidugi põnev jälgida, kuid ka Kaja Kallaselt on selle käigus kostnud tarbetuid isiklikke rünnakuid. Eesti 200 ja Lauri Hussar Eesti 200 ja selle esimees Lauri Hussar rõhuvad küll pika plaani olulisusele, kuid jäävad samal ajal kohati hätta konkreetsete meetmete sõnastamisega. Meelde tuleb ERRi peaministrikandidaatide debatis kõlanud repliik lihtsast lahendusest, mille tarvis on vaja lahendusi. Varasema parlamendikogemuseta erakonnal on muidugi raske viidata enda edulugudele, samuti ei tea valija, mida erakond päriselt tegema hakkab. Seetõttu on tarvis poliitikutelt pikemaid seletusi, mida valimisdebati formaadid harva lubavad. ERRi peaministrikandidaatide debatis oli märgata ka teemasid, milles Lauri Hussar ennast kõige kindlamalt ei tundnud, peale selle kõlas tema suust pigem suvalisi repliike sularaha kaotamisest või ERRi rahastusest. Ka näiteks majandusdebatis küll oskuslikult sõna võttes jäi Marek Reinaas hätta Eesti 200 seisukohtade esitamisega. See-eest esines ERRi haridusdebatis väga tugevalt Kristina Kallas. Sotsiaaldemokraadid ja Lauri Läänemets Sotsiaaldemokraadid eristuvad vähemalt paberil selgelt vasakpoolse erakonnana oma maksuplaanidega ning seetõttu osatakse tihti ka teistest edukamalt ja konkreetsemalt vastata katteallikate küsimusele. SDE kandidaatide esinemised on tihti faktipõhised ja hästi põhjendatud, näiteks võib tuua nii Riina Sikkuti esinemise ERRi majandusdebatis kui ka Piret Hartmani haridus- ja kultuuridebatis. Erakonna esimees Lauri Läänemets jättis Delfi „Tööintervjuude“ seerias väga hea mulje oskusega vastata kiiresti ja selgelt ka teravatele küsimustele, ent peaministrikandidaatide debatis jäi ta paratamatult alla domineerinud Kaja Kallasele ja Martin Helmele. Osalt põhjustas seda ka piiratud teemadering, mis ei soosinud kõiki SDE tugevusi. EKRE ja Martin Helme EKRE kandidaadid on debattides läbivalt edukad teistest erakondadest eristumisega, näiteks Ukraina abistamise või rohepöörde teemal. Nagu ka Kaja Kallasele, sobib Martin Helmele nende omavaheline vastandumine ning debattide läbivaks teemaks on saanud: meie või nemad. Omavahelises Delfi mõõduvõtus jäid Martin Helme tõestused pinnapealseks ja selgitused tihti väitepõhiseks, kuid ERRi peaministrikandidaatide debatis oli ta täpne ja konkreetne ning suutis oma seisukohti toetada üldjuhul asjakohase näitematerjaliga, küsides samal ajal ka oma oponentidelt, kuidas nemad oma lubadusi ellu viivad. Helmele meeldib keskenduda minevikule ja kiita enda aega valitsuses, vastandades seda Kaja Kallase valitsusele. Martin Helme ja näiteks Jaak Madison on retoorikas väga tugevad ja eri teemades „kodus“, ent nii mõnedki EKRE esindajad, näiteks Kert Kingo ja Jaak Valge, jäid debattides tagaplaanile, pannes valija kahtlema EKRE võimes igal teemal kaasa rääkida. Parempoolsed ja Lavly Perling Kõige noorema erakonnana on Parempoolsete esinemiste läbivaks jooneks olnud valimisprogrammi vähene selgus. Paratamatult ei tea kuulaja, kes nad on ja mille eest täpselt seisavad. Kindlasti ei tulnud kasuks ka täpsema valimisprogrammi väga hiline avaldamine. Parempoolsete esindajate hulgas on avalikkusele vähem tuntud tehnokraate, kellel pole suure valimisdebati kogemust. Intensiivses väitluses, kus mõtted vahetuvad kiiresti ja enda koha eest peab võitlema, on Parempoolsete kandidaadid mõjunud passiivsena. On küll suudetud selgitada suurt pilti, kuid jäädud hätta konkreetsete tulevikuplaanidega. Erakonna juhina on Lavly Perling põhimõtteid ja plaane esitanud siiski selgelt ja konkreetselt, eriti viimases ETV „Valimisstuudios“. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes.
Ostukorv
Sidebar
Meie veebilehe sirvimise jätkamisel nõustud selle kasutuskogemuse parandamiseks mõeldud küpsiste ja nende kasutamise tingimustega.
Alustage tippimist, et näha postitusi, mida otsite.
This site is registered on wpml.org as a development site.