Persoon: EVSi eelmine juht Kristin Parts

Juunikuu pikas persooniloos viib EVSi tänaseks eelmine juht Kristin Parts endaga väitluse ja Väitlusseltsi varasematele radadele ning räägib, kuidas ta EVSi juhiks sai, milliste arengute üle tunneb enim uhkust, mis teemadel on koduski väideldud ning mis tuuled tema elus alanud suvel puhuvad.

Kuidas Sinust väitleja sai?

Juhtus nii, et märkasin ühel päeval koolis teisel korrusel ühe samba küljes silti, et mingil nädalapäeval, mida ma ei mäleta, toimub väitlusklubi. Ja ma ei tea täpselt, miks ma sinna läksin, sest tegelikult olin juba terve elu väga aktiivselt teise hobi tennisega tegelenud, aga mingil põhjusel ma läksin. Seal ootas mind minu esimene väitlusõpetaja Age, tänase nimega Toomla. Ma mäletan, et meile seletati, mis väitlus on ja öeldi kohe, et tulemas on keskkoolide Eesti meistrivõistluste I etapp ja me ütlesime, et võime sinna minna. Päris täpselt ei tea, miks, aga nädalaga olime sõpradega tegelikult välja mõelnud, et päris kindlasti me sinna siiski ei lähe ja läksime seda järgmisel kohtumisel Agele ütlema. Selle peale ütles Age, et ta on meid juba ära registreerinud ja enam ei ole võimalik loobuda. Nõnda saigi väitlus minu jaoks alguse.

Kas Sind hoidis väitluse juures veel midagi peale selle, et esimesest turniirist polnud enam võimalik loobuda?

Alguses ikka, sest ei olnud varem sellist intellektuaalset hobi harrastanud. Me küll ütleme alati väitlusvõistlustel, et pole hullu, kui alguses kaotad ja kõik hakkab paremaks minema ja väitlus on väga äge, leiad sõpru ja nii edasi, aga tõsi on see, et oma esimesel etapil, kus me siis käisime, olles enne seda ühe korra elus väidelnud, võitsime me neli väitlust ja meil läks väga hästi. Ma arvan, et ka see tekitas meis tunde, et nii hakkabki nüüd edasi minema. Reaalsus saabus teisel etapil, aga see aitas ka meid väitluse juures hoida. Ühtlasi olid mul väga toredad tiimikaaslased, kellega olime juba varem sõbrad.

Ei ole just palju neid, kellele väitlus suisa nii palju korda läheb, et ta jõuab EVSi juhiks. Kuidas see tee Sinu puhul kulges?

Tõsi on, et olen Väitlusseltsis täitnud enamikke rolle, mida on võimalik olnud täita, aga mul ei ole kunagi olnud suurt eesmärki Väitlusseltsi juhtida või neid rolle tingimata täita. Tegin seda tavalist rada pidi: väitlesin ise, hakkasin treenima võistkonda, võtsin endale väitlusklubi ja siis juhtus nii, et olin tol ajal aktiivne ülikooliiväitleja ja kes veel mäletab, siis kunagi oli selline asi nagu BP koda. See oli üks tore koda, kus tolleks hetkeks oli palju merd voolanud vette, inimestel palju arvamusi üksteise, väitluse ja maailma kohta ning seal asjad väga hästi ei toiminud.

Minule täiesti mitteomaselt tundsin, et mul on vajadus kirjutada Väitlusseltsi tollasele tegevjuhile Margo Loorile kõik asjad, mis mulle ei meeldi. Margo vastas ka sisuliselt, aga lühike vastus kokkuvõtlikult oli see, et aga tule ja tee ise ka midagi. Ma ei mäletagi, mis rollis ma sellist korralduslikku või juhtivat rolli täitsin ja sealt siis hakkas see osa, et olin Väitlusseltsi tiimis ja nägin lähedalt, kuidas asju tehakse. Sealt edasi võtsin teisi rolle ka kanda, aga tegelikult sai minust Väitlusseltsi juht lisaks sellele, et ma väga hoolin väitlusest, tänu sellele, et kui ma tulin esimese lapsega lapsehoolduspuhkuselt ja hakkasin ringi vaatama, millist tööd ma teha tahan, otsustas Herman [Kelomees], et leidis endale uue töökoha ja tol hetkel üks pluss üks võrdus kaks.

Kui Sa mõtled ajale, mil ise EVSi juhina alustasid, ning ajale, kus Sa sel kevadel juhtimise Dianale edasi andsid, siis milliste väljakutsetega seisid Sina alustades silmitsi ning millised on väljakutsed täna?

Üllataval kombel on väljakutsed sarnased, lihtsalt nende olemus on muutunud. Kui mina tulin Väitlusseltsi, siis Väitlusseltsil oli küll meeskond, aga suuresti koosnes see ikkagi vabatahtlikest. Kõik need aastad, mis ma Väitlusseltsi juhtisin, oli minu enda suurim eesmärk, mis enam-vähem ka täitus, luua Väitlusseltsile palgaline ja võimalikult suure koormusega töötav tiim. Selle kõrval siis muidugi rahastuse tagamine nii Väitlusseltsi tervikuna toimiseks kui ka selle sama meeskonna kasvatamiseks. See oli väljakutse algusest lõpuni välja. Vabaühenduses on keeruline see, et kui ühiskonnas on raha vähe, siis vabaühendusel on ka raha vähe, aga ootused mitte kuskile ei kao ja seda rahavoogu kuidagi suurendada on üsna keeruline. Ehk siis meeskonna loomine ja hoidmine ja rahastuse hoidmine ja otsimine on kaks väljakutset.

Kui ma alustasin, siis lihtsalt mastaap oli teises kohas. Ja muidugi ei saa jätta mainimata, et sellesse perioodi jäi ka Covid ja kõik sellega seonduv. Covidi ajal toimus üllataval kombel aga vastupidine protsess – tegevused kadusid ära, aga raha tegelikult ei kadunud ära. Alguses ei osanud keegi ju selle rahaga ka midagi teha ning oli veider ka see ära võtta, seega oli see võimalus teha arendustegevusi, mida me muidu ei oleks ehk jõudnud teha. Kuigi see oli erinevatel põhjustel väga keeruline aeg kõikidele, siis puhtalt Väitlusseltsile olid selles ka mõned väärtuslikud elemendid.

On selge, et EVS tegi Sinu käe all päris suure arengu läbi. Too veel mõned näited, kus organisatsioon sammu edasi astus või professionaalsus tõusis.

On need kaks asja, mis ma juba mainisin. Meil on tõesti meeskond, kus 7-9 inimest ja kõik saavad töö eest palka ning päris mitmed neist töötavad ka täiskohaga. Rahastusvõimalused on suurenenud ja ma arvan, et ka mitmekesistunud. Me oleme esimest korda selle perioodi jooksul kaasanud fondide kaudu eraraha, oleme kasvatanud projektirahastust ja muudki, et olla vähem ühest konkreetsest rahastusallikast sõltuvad ja selle kaudu võimalikult palju erinevaid tegevusi teha, mis antud ajamomendil mõistlikud tunduvad.

Sisulistest asjadest on neid, mis on kõigile lähedased ja mis on arenenud. Kasvanud on väitlejate arv turniiridel ja väitlusklubide arv, aga selle kõrval on minu jaoks kindlasti algusest peale olnud tugevalt fookuses hariduse suund ja seal oleme erinevate tegevuste kaudu, näiteks alustava väitlusõpetaja programmi, aga suurimalt Arutleva Kooli programmi toel jõudnud mastaapi, kus me varem pole olnud nii koolitatud õpetajate arvu kui ka nende klassiruumide arvu mõttes, mille seinal seisab argumendi mudel. Ka meedia ja ühiskonna suunal, kui alustasime 2021. aastal Targa Valija kampaaniaga, ei näinud me siis ette, et sellest saab Väitlusseltsi püsiv tegevus ja sellel on suurem kandepind. Ka see on üks suurem tükk, millega viimaste aastatega oleme teinud ringi peale ehk kõik valimised on Targa Valija kampaaniat näinud. Eks ole näha, mis temast tulevikus saab.

Milline neist on Sulle endale kõige tähtsam?

Kui mina Väitlusseltsi tööle kandideerisin, siis küsiti mu käest ka töövestlusel, mis on minu jaoks oluline ja eks Väitlusseltsil oli tol ajal ja on ka täna teatav identiteedikriis selles osas, kas me oleme noorteorganisatsioon, haridusorganisatsioon või demokraatiaorganisatsioon. Ütlesin juba töövestlusel välja, et minu meelest tuleb kõige suurem mõju haridusest ja usun seda ka täna. Kuigi ka teised suunad on mulle olulised ja kõigel on Väitlusseltsi mudelis oma mõjufunktsioonid, arvan, et kõige uhkem olen Arutleva Kooli programmi üle.

Väitlusselts on tuntud ühtehoidva kogukonna poolest, kus leitakse tihti sõbrad ja kaaslased kogu eluks. Mis Sa arvad, mis on see fenomen, miks väitlus inimesi nii tugevalt liita suudab?

Tingimata ei olegi mingit suuremat fenomeni kui näiteks teistel huvialadel. Kui oleksime ühendunud hoopis teise huviala kaudu, siis oleks ka sealt endale eluaegsed sõbrad ja elukaaslased leidnud. Seega võib-olla eristab Väitlusseltsi ainult kaks väikest asja. Nüüd enam nii väga mitte, aga ta olnud üsna väike ja kogukond tervikuna oli ühenduses. Pikalt teadsid kõik kõiki ja viibisid inimestega tihti koos. Polnud nii, et ühel ajal on viis erinevat võistlust, vaid olid ühed üritused ja kõik käisid samadel üritustel. See ongi nüüd natuke muutumas, sest väitlusmaastik on nii palju suurem, üritusi on palju rohkem ja tekib variatiivsust.

Teine asi on see, et edukas väitlemine eeldab teatavat huvi maailmaasjade vastu. Ma arvan, et inimesed, kes on aktiivselt väitlemisega tegelenud, neil lihtsalt on silmaring, mõtlemisoskus, analüüsivõime ja eneseväljendusoskus, mis muudab üksteisega koos olemise toredaks. Inimesed otsivad enda ümber sarnaseid inimesi ja väitlus loob neid inimesi enda ümber. Meil on hea üksteisega suhelda, sest me mõtleme mingites asjades sarnaselt.

Kas võiks olla ka kolmas asi, et isegi, kui me ei mõtle sarnaselt, siis see tegelikult meeldib meile, sest meile meeldib polemiseerida seda, et kellelgi on õigus?

Jah, aga selle juures on oluline, et meil kõigil on ühine eeldus erinevalt arvata ja aru saada, et erinevatel pooltel eksisteerivad erinevad argumendid, aga nende üle arutlemine on põnev, mitte ebameeldiv või tüütu.

Sinu elukaaslane Siim Ruul on samuti ihu ja hingega väitluse juures. Kas mõnikord on kodus väitlust ja kõike sellega seonduvat liiga palju ka?

Kodus on ikka väitlust. Minu meelest Margo Loor ütleb oma koolitustel hästi ja ma vabandan, kui ma teda valesti refereerin, aga argumenteerimisoskuseid me õpetame tööalases kontekstis, võib-olla ka ühiskondlikus kontekstis, aga eraeluliseks suhtluseks mitte. Ma arvan, et meil on see samamoodi. Inimesed küsivad ka koolitustel, kui ma SpeakSmartis koolitan, kas kodus ka argumenteerite palju. Meie kodused arutelud on ikka täpselt samasugused nagu kõigil teistel.

Kas on liiga palju? On ikka liiga palju, jah. Üks asi on see, et arutled lähedaste inimestega oma töö üle, aga teine asi on see, et teine inimene on ka tihedalt selle tööga seotud, olles ise teistes rollides kas klubijuhendaja, väitlusõpetaja, koolitaja või väitlejana. Siis teatud hetkedel erinevad nägemused ikka põrkuvad ja on olnud omajagu arutelu, iseasi, kui argumenteeritud need arutelud on.

Kui palju tuleb argumenteerimist ette poegadega?

Ma arvan, et 4-aastane Alfred ja 8-aastane Oskar on oma argumenteerimisoskustega eakohases kohas ehk neil on omaette väljakutsed. Tõsi, on juhtunud, et väitleme kodus laua taga kohtunik Oskari valvsa pilgu all Siimuga ka teemal, kas parem on šokolaadi- või vaniljejäätis.

Millised on Su päevad peale Dianale teatepulga üle andmist välja näinud? Kas vahel on veider tunne ka?

Veider on kindlasti. Sattus nii, et minu tööperioodi lõpus oli ka tihe periood akadeemilises elus ja polnud nii, et ühel päeval panin arvuti kinni ja järgmine hommik olin vaba inimene ja magan, jalutan ja loen raamatuid, palju tahan. Justkui on natuke aega juba mööda läinud, aga ei ole sellist tunnet, et ma hirmsasti puhkaks ja poleks mitte midagi elus teha. Tõsi on, et kuna ma Väitlusseltsis omajagu aega töötasin ja kogu aeg oli üsna kiire, siis nüüd, kus on aega, olen lubanud Dianale igasugu taustategevusi teha. Väitlusseltsist päris lahkunud ma veel ei ole, võib-olla oskan sellele küsimusele vastata sügisel.

Miks on veider?

Kui sa oled midagi teinud nii kaua ja nii aktiivselt, siis näha ühel hetkel, et teised inimesed teevad seda edasi, on ikkagi alguses natukene veider. Ja mitte halb veider, vastupidi, minu jaoks kindlasti hea veider, sest ma arvan, et oli õige aeg minu enda jaoks uutele jahimaadele minna. Aga see kõrvaltvaataja pilk, kui sa oled kogu aeg asja sees olnud, nõuab positiivses mõttes harjumist.

Väitlusseltsi juhi kohalt taandumisega paralleelselt lõpetasid sel kevadel ka magistrikraadi õigusteaduses. Mis selleks peale mitmeid aastaid tõuke andis?

Peamiselt see, et minu maailmas on alati olnud nii, et eks see magistrikraad peaks olema. Õiguse alal ma ju ei ole töötanud peale selle, et ma rakendan oma riigi poolt antud haridust keskkooliõpilastele õigusteadmiste andmisega kahes Pärnu gümnaasiumis. Ega ma ei tea, mis ma täpselt selle diplomiga peale hakkan, aga mulle tundus, et on aeg see ära teha ja see oligi minu kõige suurem motivatsioon.

Õiguse magistrikraad võib elus päris mitmeid uksi avada. Kas mõni neist on Sul haardeulatuses ka?

Lühike vastus on ei, sest ma proovisin teadlikult enda Väitlusseltsist lahkumist orkestreerida nõndaviisi, et mul oleks suvel aega puhata. Muidugi, kui uus eluvõimalus mulle homme sülle kukub, siis ma ei pööra pead, aga pigem on minu eesmärk suvel mitte midagi teha, puhata, pere ja sõpradega aega veeta, raamatuid lugeda ja Pärnu suve nautida, mis on üks toredamaid asju üldse. Vaatame sügisel, mis minust saab.

Aga mis on Su ootused ja lootused sügise osas?

Never say never, aga pigem tundub mulle ebatõenäoline, et juura karjääriredeli alguse ette võtan. Mulle tundub, et mind kõnetab kõige rohkem haridusvaldkond, aga see ei tähenda, et ma ei oleks avatud muudele võimalustele. Ühelt poolt on tore ja hea, et saan täiesti avatud silmadega ringi vaadata, sest varem ma justkui pole sellises mõttemaailmas olnud. Teistpidi jälle oleks võib-olla lihtsam, kui mul oleks selge nägemus oma järgmisest sammust. Aga ma proovin suvel puhata ja siis edasi mõelda.

Kui Sa vaatad täna uut juhti, Väitlusseltsi töökorraldust ja arengusuundi, siis milliste soovidega Sa väitlusseltsist teele asud?

Esiteks loodan väga, et Väitlusseltsil on jõudu ja jaksu jätkuvalt üha professionaalsemaks organisatsiooniks muutuda. Ka uude strateegiasse, millega Diana saab oma nägemuse järgi toimetada, sai sisse veel mitu olulist tähist, mis tänapäevases professionaalses organisatsioonis võiksid olla. Loodan, et see tee jätkub.

Teistpidi loodan väga, et jätkub tugev ja jõuline töö haridusvaldkonnas, sest see on mulle väga südamelähedane ja ma loodan võimalusel, näiteks koolitajana, sellesse tulevikus panustada. See ei tähenda, et võistlusväitluse või meedia ja ühiskonna suuna tegevused on kuidagi vähem olulised, lihtsalt just üleeile käisin Arutleva Kooli kolmanda lennu esimesel üritusel [9. juunil toimus Arutleva Kooli võrgustiku üritus] ja väga inspireeriv oli näha, mis on saanud ühest mõttest, mis minu ja Markuse peas oli.

Viimaseks soovin Dianale jõudu, motivatsiooni ja tahet kujundada seda organisatsiooni oma käe järgi selliseks, nagu tema näeb, et see on. Ma usun, et Väitlusseltsi kogukond on siin kõrval nii tugev, et ükski juht ei saa seda organisatsiooni täiesti kursilt kõrvale viia. Küll aga arvan, et igal juhil on võimalus seda organisatsiooni oma rõhuasetustega kujundada ja seeläbi Eesti ühiskonda arendada. Nii palju, kui mina olen Dianaga koos töötanud, on mul ainult väga suur usk, et tal õnnestub see väga hästi.

Vihjasid selle vestluse jooksul mitmel korral plaanile suvel lugema hakata. Mida Sa loed?

Ma ei loe mitte midagi kasulikku. Ma loen ainult asju, mis on minu jaoks toredad ja loen, et väljuda oma tavapärasest elust. Seda ma soovitan kõigil suvel ka teha – mitte proovida kogu aeg tark, tubli ja osav olla, vaid teha seda, mis teeb rõõmsaks.