Persoon: Arutleva Kooli korraldusjuht Triinu Hamburg

Septembrikuu persooniloos saame lähemalt tuttavaks augustis EVSi tiimiga liitunud Arutleva Kooli korraldusjuhi Triinu Hamburgiga. Kuidas Triinu Arutleva Kooli juurde jõudis, milline on tema kirju taust ning milliste põhimõtete järgi ta oma elu korraldab, loe juba artiklist!

Kuidas Sa Arutleva Kooli juurde jõudsid ning mis Sind selle juures kõige enam kõnetas?

Minu jõudmine Arutleva Kooli juurde sai võimalikuks läbi Agnese, kes on Arutleva Kooli programmijuht. Tema kaudu jõudis minuni info, et programm otsib enda tiimi korraldusjuhti. Oleme varem koos töötanud ja meie koostöö sujus ka toona väga hästi. Seega üks oluline aspekt, mis mind pakkumise juures kõnetas, olid inimesed, kellega koos tööle hakkan. Vähem oluline ei olnud muidugi valdkond ja teemad, millega igapäevaselt kokku puutun. Arutlev Kool seisab õige asja eest: sisukat diskussiooni väärtustav (kooli)keskkond, kus iga hääl on oluline.

Sul on väga kirju taust! Räägi natuke oma taustast ning sellest, mida Sa eelnevatest kogemustest tänasesse kaasa võtad?

Olen ülikoolis õppinud loodusturismi ja olin päris kindel, et selles valdkonnas hakkangi toimetama. Elul olid aga omad plaanid ja mu teele sattus järjest pakkumisi, mis viisid mind hoopis haridusvaldkonna poole. Tänu Noored Kooli programmile jõudsin lõpuks ka kooli. Ja tõsi ta on, et õpetajaamet on olnud ikkagi elumuutev osa senisel teekonnal. See kogemus kirjutas ümber minu senise, õpilase rollist lähtunud arusaama koolist ning üleüldse õppimisest. Õpetajakogemus tegi minust surfari: sain iga päev õppida, kuidas lainetel püsti jääda ja kukkudes taas jalule tõusta. See kogemus andis mulle arusaama, mis on kannatlikkus ja tasakaal ning kui kergelt need võivad kaduda. Kokkuvõttes võib vist öelda, et seda, kuidas hoida tasakaalu, kuidas hoida nö pikka vaadet igapäeva kaose keskel, õpin veel siiani, aga minu surfilaud on tänu õpetajaametile palju toekam ning laua tunnetus täpsem.

Kas õpetajana töötades oli mõni hetk, mil said eriti selgelt aru, kui oluline on oskus oma mõtteid põhjendada ja teistega arutleda?

Esimesel päeval! Lapsed on sellesmõttes tänuväärt publik, sest sa saad oma tegevusele kohe tagasisidet. Eriti, kui tegevus või nende roll selles jääb arusaamatuks. Mul võib enda peas olla järgmiseks tunniks ülimalt lahe plaan või viis, kuidas midagi õpetada, aga kui ma oma mõtteid selgelt ning põhjendatult ei väljenda, ei tule keegi minu plaaniga kaasa. Seega jah, esimeset päevast peale sain aru, kui oluline on selge eneseväljendus ja valmisolek enda mõtteid teistele avada ning olla valmis ka selleks, et keegi arvab teisiti.

Mis on Sinu jaoks hea arutelu? Millal tunned, et üks vestlus on päriselt kuhugi edasi viinud?

Hea arutelu viib ühisele eesmärgile lähemale. See omakorda tähendab, et hea arutelu eelduseks on arusaam, mis see ühine eesmärk on. Juba selle eesmärgi sõnastamine vajab tihti pikki arutelusid. Seega hea arutelu on minu jaoks see, mille pidamiseks on juba eelnevalt loodud arutelu soodustav keskkond, kus üksteist väärtustava suhtumine on loomulik osa sellest keskkonnast. Mina isiklikult tunnen, et vestlus on päriselt kuhugi viinud, kui minu seisukohtadele on antud võimalus kõlada, ning kui seeläbi on minu mõtetesse tekkinud sisulist väärtust juurde või on neisse tekkinud hoopis uusi vaatenurki. Samuti see, kui tunnen, et jäin enda seisukohti väljendades avatuks ja austavaks teiste suhtes.

Kui meil on ühine arusaam heast arutelust, siis suudetakse ka eri arvamuste pealt luua edasiviivat väärtust – me kollektiivselt areneme tugevamaks, sest suudame ka peale arutelu lõppu koostööd teha. Kui aga eriarvamused jäävad õhku rippuma või need liiguvad isiklikule tasandile, siis see murendab koostööd. Eks need olegi keerulised olukorrad, sest mugavam ju oleks, kui kõik arvaks samamoodi nagu sina. Eriarvamuste kiuste koostööd jätkata võib olla väga pingutustnõudev, aga mulle isiklikult tundub, et pingutuseta ei saa ka toimuda vaatenurkades muutusi, seisukohtades avardumist ega üleüldist arengut.

Kui Sa ei töötaks Arutlevas Koolis ega oleks kunagi õpetajaks saanud, siis millega Sa praegu tõenäoliselt tegeleksid?

Minu õnn ja häda üheskoos on see, et mulle meeldivad väga paljud asjad. Mingil ajahetkel olin kindel, et minust saab matkajuht. Olen tegelikult lastele erinevaid loodusprogramme läbi viinud ja teismeeas juhendasin vibulaskmist. Iga natukese aja tagant unistan õunapuuaiast ja kitsekasvatusest. Samuti olen tõsiselt kaalunud õmblemist õppida. Väga põnev oleks ka mingit pilli õppida ja orkestris mängida. Väga tahaks mõne filmi, animatsiooni või lavastuse taustajõud olla. Kirjastuses olen tahtnud töötada. Aga eks ma südames ikka looduslaps olen, seega tõenäoliselt uitaksin ma mis iganes rollis ikkagi kuskil looduses, enda õmmeldud keep seljas.

Kuna Sulle meeldib loodus, siis küsin nõu! Mis on üks asi, mille linnas elades kipume unustama?

Kuidas kiirustada aeglaselt. Mina mõtlen sellest nii: kujuta ette, et sa oled metsas jalutamas. Puud kohisevad ja kiiguvad pea kohal. Ümbrus on pigem liikumatu, vaikne, tasane. Su hingamine võtab rahulikuma rütmi, sest sa näed ja koged enda ümber rahu. Nüüd mida kauem sa jalutad, seda rohkem hakkad sa märkama, mis selle rahu sees veel toimub: linnud sagivad lehtedes, kuskilt murdub oks. Kui sul oleks nüüd luup ka kaasas, siis see, mida sa näeksid kännu sees, puukoore all, mullas… see on nagu tipptunni liiklus. Kiirus ja aeglus eksisteerivad looduses samaaegselt ja koos. Linnas ei pea me kasutama luupi, et näha sagimist – see on pidevalt meie silme all ja kõrvus. Me kiirustame kaasa, sest see on tihti ainus, mida märkame. Aga ka linnas on see looduse aeglaselt kulgev osa olemas. Suumi välja ja otsi ta üles!

Kas on mõni põhimõte, mille järgi Sa ise püüad elada ja mis tuleb Sinu töös eriti hästi välja?

Mul on neid 2: “Vali oma lahinguid!” ja “Ka see möödub!”. Mõlemad tulid mu ellu peale laste sündi ja aitavad, kui igapäeva virr-varr lööb üle pea. 4-aastane tahab pidžaamaga lasteaeda minna? Hästi, ka see möödub (loodetavasti!). Tööelus toimivad need põhimõtted samuti. Esimene tuletab mulle meelde, et valiksin teadlikult, kuhu sa oma energia suunan: kas saadav kasu on suurem kui võimalik kahju? Teine jällegi mõjub lohutavalt. kui tahes suur ja keeruline olukord mu töölaual on, ka see saab kord minevikuks; ma saan anda oma parima tänaste oskuste ja teadmistega, mis mul on.

Kusjuures, seda viimast lauset kirjutades ilmutas end mulle ka kolmas mõte, mis võiks kõlada umbes nii: “Ma olen homme targem kui täna ja täna targem kui eile”. Aitab hoida avatud ja uudishimulikku meelt nii tööl kui mujal. Kusjuures Jaan Tätte laulis midagi sellist, et “Olen homme parem, kui olin eile”. Ilus ideaal, mille poole püüelda!

Mida Sa näed, et praegune ühiskond vajab rohkem? 

Hoolivust. Inimesed võiksid olla oluliselt rohkem hoolivamad teiste, aga ka enda suhtes. Minu jaoks tähendab hooliv ühiskond seda, et inimestel ei ole ükskõik. Me ei pööra pead ära ega sule silmi ebaõigluse ees, omakasu ees, vägivalla ees. Me kuulame, et mõista, vastutame oma sõnade ja tegude eest, austame teineteise piire, märkame abivajajaid.

Hoolivuse piirid on muidugi laiemad kui ainult inimestevahelised suhted. Mulle tundub, et rohkem hoolivust võiks olla ka (loodus)keskkonna suhtes. Fred Jüssi ütles ühes "Ööülikooli" salvestuses tabavalt, et “Loodus ei ümbritse meid, loodus sisaldab meid.”. Loodus on meiega igal sammul, igas hingetõmbes. Kui hoolime endast, on ju üsna loomulik hoolida ka keskkonnast, milles me elame. Seega jah, rohkem hoolivust võiks ju kõigi elu siin maamunal paremaks muuta.