Eesti noored MM-ist: lootsime rohkemat, aga andsime endast siiski parima
22. juulist 1. augustini toimusid Panamas keskkoolinoorte maailmameistrivõistlused väitluses, kus esindasid Eestit Anni Sooman, Lola Tiina Särekanno, Richard Käsper, Kaspar Noor ja Andreas Simson. Anni ja Andreas panid enda mõtted suurturniiri järel ka kirja.
Andreas võtab MM-i ja sellele eelnenud ettevalmistuse kokku nii: "Üldiselt oli MM ja sellele eelnev treening väga edukas ning kuigi saavutasime rohkem edu teistel turniiridel kui Panamas, saan mina lõpuks tulemusega enam-vähem rahule jääda. Võistkondlikult oli kindlasti pettumust valmistav, et me WSDC-l ei breikinud, kuigi (nagu ka kõmulehtedest saab lugeda) näiteks Austria pre-WSDC ja Oxford pre-WSDC turniiridel läks meil väga hästi. Kui vaadata ainult tabist numbreid, võib tunduda, et tulemus oli alla keskmise, kuid samas läksime vastamisi umbes 18 erineva tipptasemel riigiga ja ükski kaotus ei olnud pika puuga – mõnda me isegi võitsime. Individuaalselt ei ole mul absoluutselt millegi üle kurta: MM-tiimi kandideerisin suhteliselt ootusteta, pigem huvi ja kogemuse pärast, kuid lõpuks sain siiski valituks ja arenesin valikuprotsessi ajal ja ka hiljem megapalju.
Ma arvan, et minu jaoks oli kõige keerulisem väljakutse terve MM-protsessi ajal logistika. Kuna Maku [treener Markus Laanoja – toim.] otsustas teha praktiliselt kõik trennid ja eelturniirid Tallinnas, siis ei jäänudki mul muud üle, kui hobuse ja kaarikuga Pärnust edasi-tagasi sõita. All jokes aside ei olnud see tegelikult väga hull ja oli seda igati väärt meeldiva seltskonna ja suurte ambitsioonide nimel. Ma ei tea, kas ma olen sinisilmne, aga minu meelest ei tõotanud MM minu jaoks tegelikult ühtegi nii-öelda väljakutset. Ehk siis midagi sarnast sellele: “If you love your job, you'll never work a day in your life”.
Ausalt öeldes oli nii palju erinevaid ägedaid hetki terve MM-protsessi ajal, et ma ei oskagi ühtegi neist pidada tähtsamaks kui teisi. Näiteks oli väga meeldejääv terve Suveakadeemia, kus sai palju nalja, isegi päev läbi klassiruumis istudes; pidev trollimine Maku ja meie vahel; eelturniiride tohutu edu; ühine crash outimine pärast kümnetunnist järjestikust töötamist; ning pärast MM-il välja kukkumist kohaliku elu ja kultuuri imetlemine."
Anni kirjutab MM-ist järgmist: "MM-i võtaksin kokku kui väga meeldejääva ja erilise kogemuse, mis pakkus väljakutseid, võidurõõmu ja kaotusvalu. Tulemusega täiesti rahul olla ei saa, kuid tean, et andsime alati endast parima ja vahel sellest lihtsalt ei piisagi.
2025. aasta MM-il oli meile varuks igasuguseid väljakutseid: alustades 17 tunnist ühes lennukis ja lõpetades meid kõiki ühel või teisel hetkel tabanud külmetusega, mida hellitavalt katkuks kutsusime. Sinna vahele jäid veel pikad õhtud prepides, närvikõdi kohtunike otsuseid oodates ja vaheldumisi ülekuumenemine ning alajahtumine, sest sellel MM-il siseruumide jahutamisega tagasi ei hoitud.
Minu kõige ilusamaks mälestuseks sellelt MM-ilt jääb ilmselt üks õhtu, kus kõik koos hotelli katusel basseinis ujusime ja Panama vaadet imetlesime. Olime siis tiimiga tõesti ühtsed ja teineteise üle uhked."